Aastaraamat taasavastab traditsioonilisi toidutegemise viise ja tarkusi, mida varasemad põlvkonnad toiduainete ja söögivalmistamise kohta talletanud on, ja pakub võimalusi, kuidas neid nüüdisajal rakendada saaks. Iga rahvuse eripära väljendub selles, mida ta sööb. On olemas kindlad toidud, mida enamik eestlasi armastab, ja enamasti on kõikidel meie lemmiktoitudel pikad traditsioonid. Oleme üle saamas suurest kiir- ja valmistoidu vaimustusest ja otsime ka toidus oma juuri ning võimalusi oma kätega kõik ise valmis teha. Ehkki poes on kõiksugust toidukraami saada, on näiteks leiva küpsetamisest, kodusest juustu ja koduõlle valmistamisest või liha ja kala suitsutamisest saanud paljudele põnev harrastus. Aastaraamatus vaadeldakse, kuidas traditsioonilisi toite tehti põlvkondi varem, milliseid soovitusi oleks meil neilt võtta ja kuidas neid oma ajaga siduda. Alateemad on jaotatud kuude kaupa. Uuritakse näiteks koduse juustu, sõira, vorstide, liha ja kala suitsetamise, köögiviljatoitude ja hoidiste, metsaandide ja koduõlle valmistamist. Sirvitakse vanaemade retseptivihikuid ja avastatakse unustatud maitseid.

Raamatus käsitletakse kodumajapidamises peetavate põllumajandusloomade ja lindude valikut, pidamist ja söötmist. Antakse juhiseid söötade varumiseks, hindamiseks ja säilitamiseks. Käsitletakse loomakasvatussaaduste säilitamist ja turustamist, samuti loomadele antavat esmaabi ja haiguste tõrjet.

Mõnikord ma neelan toidu nii kiiresti alla, et ei saa arugi, et oleksin söönud. Kas see on ohtlik? Miks ma ei suuda kontrollida oma juhuslikku soovi magada inimestega, isegi võõrastega? Miks ma tunnen vastupandamatut vajadust püherdada kalarapetel, rebase väljaheidetel ja muul sarnasel, mida inimesed peavad eemaletõukavaiks. Miks ma armastan oma naissoost inimest, kuid vihkan tema abikaasat?