Umbes XX sajandi alul sõitis noor kirjanik Anna Sakse jaaniõhtul vanemate poole Leja külla. Rongist läks ta maha Galkauska jaamas ja otsustas koju minna otse läbi metsade. Teerada hargnes, radasid läks ühele ja teisele poole. Kui ilm hämaraks kiskus, sai selgeks, et õige rada on käest kadunud. Kirjanik läks hea õnne peale läbi pimeneva laane, kuni lõpuks jäi nõutult seisma. Suve kõige lühema öö hämaruses kerkis metsaniidult joovastav lõhnalaine. Õitsesid ööviiulid. Ka selle muinasjuturaamatu keskmeks on ammune lugu ööviiulist. Selle ümber on muinasjutud lillehernest, palsamist, lumikellukesest ja pärsia sirelist, murtudsüdamest, gladioolist, käopisarast...

Silvia Rannamaa suure südamesoojusega kirjutatud Kadri-lood ei vaja enam tutvustamist – need on niigi võitnud, eriti tüdrukute hulgas, suure populaarsuse. "Kadri" on kirjutatud päeviku vormis, nagu ka "Kasuema", mis on järg jutustusele "Kadri".

Rootsi tuntud kaasaegse kirjaniku kolmes jutustuses jälgib autor peategelase Martini kohanemist uues koolis, keerulisi suhteid kaasõpilastega, sõbra leidmist, lahkhelisid vanematega ja leppimist.

Muinasjutt räägib planeedist Amacem ja selle elanikest, kes elavad rippuvate puude okste vahel, puud liiguvad aga tuulega ringi. Amatšemlased oskavad lennata ning peas on neil juuste asemel punane udupilv - kujutlusvõime. Ühel päeval sünnib aga Seme, kelle punane pilv on suurem kui kõik seninähtud.