Taanlannast pastor ja psühhoterapeut on sündinud ülitundlikkusega, mida ta ise pidas kogu elu lihtsalt introvertsuseks. “Ülitundlik olla tähendab seda, et iga mulje ja kogemus läheb sügavamale.” Ülitundlikud inimesed võivad olla õnnelikumad kui teised, aga ka rohkem hirmunud. Nad peavad palju ettevaatlikumad olema, sest neil on väga kerge tunnetest ülevoolatud saada,” ütleb Ilse Sand. Avastades, et sel teemal pole kuigi palju raamatuid kirjutatud, võttis ta selle sammu ise ette, et aidata inimestel mõista ülitundlikkuse tagamaid ja aidata neil sellega paremini toime tulla. Raamat ongi kirjutatud ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele, keda neid ümbritsev keskkond mõjutab rohkem, ent kelles on peidus paljutki, millest nad ise sageli pole teadlikud. Raamat räägib sellest, mida tähendab olla õrn ja tundlik, kuidas seda kogeda ja kuidas kasutada tundlikkust oma elus positiivselt ära. Raamatus õpetatakse, kuidas oma elu paremini piiritleda, tunda rõõmu asjadesse süüvimisest, oma rikkast sisemaalimast ja kohalolekust siin ilmas. Raamatu lõpus on Taanis väljatöötatud test ülitundlikele inimestele. Lisaks on toodud ka tegevused, mis aitavad sinul kui õrna hingega inimesel kindlustada oma heaolu. Raamatu autor on psühhoterapeut, teoloog ja endine kirikuõpetaja. Ka tema peab ennast ülitundlikuks ning tunneb end samuti justkui lõksus teiste, kiiretempolist elu elavate inimeste keskel, sest ülitundlikele inimestele ei sobi selline tempo. Samas ta teab, millist rõõmu valmistab oskus elada omas tempos ja kasutada oma sensitiivseid võimeid. Raamat on mõeldud ka psühhoterapeutidele, psühholoogidele ja teistele nõustajatele, samuti ülitundlike inimeste sugulastele ja sõpradele.

Raamatu autor on pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu kaasautor Neeme Raud. Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata. Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata. See raamat ei ole kurblik seiklusjutt purjus või narkouimas või pohmeluses olevate inimeste “kangelastegudest” ja hilisemast sinisest ahastusest. See ei ole ka karskuspropaganda ega otsene eneseabiõpik. Raamatus ei väideta, et “tarvitaja” elu ei ole üldse lõbus – kohati on ja kuidas veel! Kindlasti pakub see lugemis- ja mõtteainet kõigile, kes suudavad oma eluga toime tulla alkoholi või muid uimastavaid aineid pruukides ja neile annab see õnnetunde või ka eufooria, aga nad tunnevad, et mõnuaineid võiks siiski vähem olla. Kuid ennekõike on “Kainus” neile, kelle jaoks “kangemad kraadid” ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha … et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde. Kuidas muuta oma sõltuvus enese jaoks nähtavaks? Kuidas hakkama saada libastumiste ja tagasilangustega? Miks ei ole paremat varjajat ja valetajat kui sõltlane? Kuidas tegeleda viha, üksinduse, kaassõltuvuse ja sotsiaalse survega juua või tarvitada? Miks peaks paranev sõltlane esialgu hoiduma sügavast armumisest ja kooselust? Miks tuleks ületada hirm end samalaadsete probleemidega mässavate inimeste ees grupikoosolekutel ausalt avada? Miks öeldakse, et sõltlasele sobib ainult parim? Raamatus kõnelevad kaks ise sõltuvuslõksus olnut – sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja ajakirjanik Neeme Raud. Otsekohesed jutuajamised annavad võimaluse ka lugejal oma probleemidele selgelt otsa vaadata ning paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata. Lisaks on vestlused aastaid sõltlastega tegelenud psühhiaatri Kaiti Redlichi ja kaassõltuvusnõustaja-pereterapeut Katrin Hallikuga. Raamatus kujunduses on kasutatud Kaupo Kikkase fotoseeria “Sfäär” fotosid. Raamatu kujundab Kaire van der Toorn-Guthan.

Raamatus “Abielu diabeediga” jagab dr Levin enda kui staažika diabeetiku kogemust. 21 aastat kooselu selle haigusega on ärgitanud teda pidevalt uutele väljakutsetele, et saavutada enda jaoks parim tulemus. Väga aus ja isiklik lugu, aga samas ka üldinimlik, õpetlik ja toetav raamat nii diabeedihaigele kui tema lähedastele. Samuti on see hariv ja mõtlemapanev raamat oma tervisest ja iseendast lugu pidavale lugejale. “Lugeja, kes avab selle raamatu kui doktor Levini kirjatüki, eksib, sest siin on hoopis patsient Adik Levini igapäevased tegemised, hoidmaks oma veresuhkrut parimal tasemel, mis tagaks eluaastate ja tervise kvaliteedi säilimist. Adik Levin on kirglik uuendustes ja nn oma raja otsija. Teda ei rahulda kesine tulemus ja soovituste puudumisel või ammendumisel rakendab ta kogemuslikku praktikat, millega täidab raviskeemi lünklikkust. Iga patsiendi haigus ja raviskeem on isikule omaselt individuaalsed. Patsiendi soov hoida diabeeti paremini kontrolli all käivitab ka nõustajate innukama abi. Diabeeti puudutavas osas on autor mitte konkreetsete retseptide jagaja, vaid protsessi keerukust igapäevaselt jagav innustaja. Iga diabeetik vajab uut innustust, see on kui akude laadimine.” – Endokrinoloog Jaanus Kerge, Adik Levini raviarst

"Minu jaoks on tühi vihmamantel meie kõige pakilisema paradoksi sümbol. Kui majanduslik progress tähendab, et meist saavad nimeta hammasrattad mingis suures masinavärgis, siis on progress tühi loos. Keerukaks eesmärgiks olgu tõestada, et selle paradoksiga on võimalik toime tulla." Autori eessõnast: "Meie saatuseks ei olnud määratud saada tühjadeks vihmamantliteks, nimetuteks arvudeks palgalehel, töökohtade täitjateks, majandusteaduse või sotsioloogia toormaterjaliks, statistikaks mingis majandusaruandes. Kui see on asja hind, siis on majanduslik progress tühi lubadus. Elu peab olema midagi enamat, kui hammasrattana pöörlemine jumal teab kuhu vuhisevas suures masinas, mis on kellegi teise oma. Väljakutseks olgu tõestada, et paradoksiga on võimalik toime tulla, et meie teiega, igaüks meist, võime täita tühja vihmamantli."