"Kadunud saar" (1972) on eeskätt raamat Hiiumaast. Ehkki autori sissepoole elatud lapsepõlv, heitlev noorus ning vaimulike otsingute entusiasm suunavad teose dünaamikat, seostub tunnetuslik tuum ikkagi "kadunud saarega". Hiiumaa, selle minevik, aura ja inimesed ning kirjaniku genealoogiline juurestik määravad Kalmuse kujunemise, suunavad ta loomingulisi sihte. "Kadunud saares" puudub nostalgiline imalus, lapsepõlv ei sillerda mälestustes õilmitseva õnnemaana. Pigem painab poisipõlve üksindus, hingevalu, haavumised, hirmud-õudused, mida kohati leevendab vaid saare lohutav loodusrüpp.

Tuntud näitekirjaniku ja biograafi Edvard Radzinski raamat püüab heita valgust kahekümnenda sajandi ühele kurikuulsamale diktaatorile, Jossif Stalinile. Tema raamat on ühtaegu tõsine ajalooline uurimus, põnevusromaan ja psühholoogiline analüüs. Radzinski ise on öelnud, et ta on mõelnud sellest raamatust terve oma elu ning tema isa unistas sellest surmatunnini. Oma isale, haritud ja demokraatiat hindavale inimesele, ongi ta pühendanud raamatu, mis püüab valgustada demokraatiast väga kaugel seisva verise türanni mõttemaailma.

Võiks arvata, et nad olid õnnetähe all sündinud: ilusad, jõukad, suursugused, andekad. Kuid saatus on tujukas, tahab, tõstab seitsmendasse taevasse, tahab, heidab hädaorgu. Ent tavaliselt nõrgaks peetavad naised ei soovi olla pimeda fortuuna mängukannid. Sellest kõigest räägibki Ljudmilla Tretjakova raamat "Venemaa jumalannad".

Raamatus kirjeldatakse Vene sõjalaevastiku fregati "Pallada" ümbermaailmareisi 1852-1854.