Raamat on mõeldud eelkõige neile lapsevanemaile, kelle lapsed pole veel murdeealised. Raamat püüab anda emadele ja isadele üldarusaadavat ja vajalikku informatsiooni, et aidata neid nende ainulaadses, kuid tohutult vastutusrikkas kasvatustöös. Peamine raskus seisneb minu arvates selles, et paljudel vanematel puudub selge teadmine, kuidas lastega suhelda. Enamik vanemaid teab vajalikku, kuid ebaleb, millal ja missuguses olukorras mingit põhimõtet kohaldada. See segadus on täiesti mõistetav. Vanemaile küll öeldakse, mida teha, kuid sageli jääb arusaamatuks, millal ja kuidas teha. Klassikaline näide on distsipliini ja karistuse küsimus. Seda teemat on käsitletud palju, kuid ei ole selgelt väljendatud, et karistus on vaid üks kasvatuse valdkondadest. Seetõttu mõned isad ja emad järeldavad, et laps vajab eeskätt karistust. Loomulikult vajatakse karistustki. Aga mõned vanemad keskenduvad distsipliinile niivõrd, et nende lapsed ei saagi kogeda armastust. Sellised lapsed on veendunud, et neid ei armastata – ei tõeliselt ega tingimusteta. Distsipliin ei ole probleemi tuum: küsimus seisneb selles, kuidas väljendada lapsele oma armastust karistadeski.

Mis on see "ime", mida Helen Adamson oma raamatus ootab? Selleks imeks on laps, kes on küll perre väga oodatud, kuid… kelle planeerimine, ootus ja siia maailma sündimine tõmbab üles korraliku keeristormi autori sisemaailmas, muudab aktiivseks kõik vanad valusad minevikumälestused ja lööb mõrad paarisuhtesse. Väikese ime sünd lennutab vanemad justkui teisele planeedile, kus tuleb ennast ja teineteist uuesti tundma õppida ning lasta lahti ootustest, kuidas miski peaks olema.

Heleni jaoks on emaks saamine ja pereteraapia teekond kulgenud samaaegselt. See teebki raamatu erakordseks ja ainulaadseks, andes võimaluse viljatuse diagnoosi vaadata süsteemselt ja mõista, kuidas üks diagnoos võib olla seotud mitte ainult füüsise, vaid ka psüühes toimuvaga. Lugeja saab koos autoriga avastada, kuidas viljatus – kuid mitte ainult see, vaid ka mis tahes muu elukriis – mõjutab naiseks ja emaks olemist, raputab suhteid partneri ja vanematega ning sunnib sügavale enda emotsioonidesse kaevuma. Tulemuseks on palju suurem teadlikkus ja küpsus. "Mu maailm ja mu süda kasvasid sel teekonnal tohutult," ütleb autor ise.

See avameelne raamat kutsub lugejaid, nii naisi kui mehi, nii alles peret planeerivaid kui ka neid, kes on juba lapsevanemad, kaasa mõtlema ja kaasa elama. Autor näitab, kuidas tunnetele aus otsavaatamine ja nende sügav läbitöötamine aitab ennast ja teisi paremini mõista ning paarisuhte kriisidest targemana läbi tulla. Kindlasti annab raamat lootust neile lugejatele, kellel lapsesaamine pole läinud sugugi kergelt.

See võikski olla "Ime ootel" sõnum: aus enese uurimine elukriisides ja valmisolek lasta lahti senistest eelarvamustest kasvatab usku, et lahendus on alati olemas, ning aitab hakkama saada kõigega, mida elu meie teele kannab.

Viimastel aastatel on geneetika ja selle mõju inimkäitumisele tõusnud tuntavalt inimeste huviorbiiti kogu maailmas. Käesolevas populaarteaduslikus raamatus tutvustab professor Sir Michael Rutter võimalusi, mil moel võib geneetika mõjutada inimeste käitumist juba lapsepõlvest saati, selgitab geenide toimimisviise ning arutleb ka selle üle, kuidas looduse ja kasvatuse koosmõju annab arengule teatud suuna. Autor on töötanud keskkonna- ja psühhosotsiaalsete uuringute alal ning kahe tausta ühendumisel on ta piisavalt heal positsioonil, et "tõlkida" geneetika spetsialistide kontseptsioone ja avastusi, tehes seda samas tavalugejale arusaadavas keelekasutuses. Raamatu alguses antakse ülevaade geneetika saavutustest tänapäeval ja arutletakse selle üle, miks peetakse geenide ja käitumise teemat nii üllatavalt vastuoluliseks; analüüsitakse eri geenide tekkepõhjusi ja sellega seonduvaid riske; pakutakse ülevaadet, kuidas kasutada kaksikute, perekonna ja lapsendatud laste uuringuid, et määrata geneetiliste ja keskkondlike mõjude suhtelist tugevust indiviidide käitumiserinevustele. Raamatu teises osas analüüsitakse lähemalt geneetiliste ja keskkonnamõjude suhet ning keskendutakse teatud kindlatele geenidele ja nende käitumisele. Tuleb juttu ka kontseptsioonidest ja lähenemistest, mis ei pruugi olla mittegeneetikule tuttavad, kuid needki on kirja pandud lihtsas keeles, hoidudes spetsiifilisest sõnavarast. Lõpetuseks võetakse kokku avastused nende geenide kohta, mis mängivad oma osa vastuvõtlikkuses teatud põhilistele vaimuhäiretele, arutatakse geenide ja keskkonna vastastikuse sõltuvuse ja koostoime rolli üle, mis on mitmes mõttes terve raamatu keskne küsimus

Kuigi beebide une kohta on ilmunud tohutult infot, on paljud värsked vanemad jätkuvalt kimbatuses. "Eksperte" on palju, nii ka arvamusi. Kui ühed propageerivad entusiastlikult beebi poolt dikteeritud toitmis- ja magamisrütmi, on teised fanaatilisel kombel range rutiini pooldajad. Kogu selles segaduses aitab orienteeruda uneteadlane ning kahe lapse ema Sofia Axelrod, kes on kunagi ka ise seisnud silmitsi oma armsa beebi unetute öödega. Et paremini mõista tegureid, mis mõjutavad beebi und, on Axelrod läbi analüüsinud viimasel viiekümnel aastal tehtud teadusuuringud. Ta vaatleb une seaduspärasusi ning selgitab, miks õige päevauni ja ajakava, kuid ka valgus- ja unekeskkond, on vundamendiks, mis aitavad beebil alates kuueteistkümnendast elunädalast vähemalt seitsmeks järjestikuseks tunniks uinuda. Axelrod selgitab, miks on valgusel meie kehale nii suur mõju ning kuidas ajastamine ja une pikkus sõltuvad vähestest, meie kontrollile alluvatest teguritest. Ta on veendunud, et juba pisikesed muudatused aitavad beebi une parandamisele märkimisväärselt kaasa. Tunnustatud uneteadlase universaalne meetod aitab lahendada beebi uneprobleeme mitte ainult nüüd ja praegu, vaid ka tulevikus, mil lapse unevajadus on muutunud.