"Kirjad Elenalt" on tõsielulugu kuueaastase Elena võitlusest ajuvähiga. Elena elu viimaste päevade päevik, mille panid kirja tema vanemad Keith ja Brooke Desserich, oli algselt mõeldud tema noorema õe Gracie jaoks. Sellel päevikul on aga laiem kõlapind. Vanemad, kes õpivad tütre haigusega elama, võitlema ja leppima. Väike Elena, kes inspireerib oma vaprusega tervet kogukonda. Elu, mida elatakse päevhaaval, aga tõelise elujanuga. Päevik, mis peaks aitama kõiki lapsi ja nende vanemaid, kes on sunnitud sama läbi elama. Raamat, mis õpetab meid hindama igat hindamatut hetke, mida saame veeta koos oma lastega. Brooke ja Keith elavad praegu Cincinnatis koos tütre Graciega. Nende peamine "elukutse" on olla ema ja isa, kuid nad on sõprade ja pere toel loonud tütre mälestuseks organisatsiooni The Cure Starts Now (ravi algab nüüd), mis on pühendunud tööks Elena-taoliste laste ja nende vanematega.

„Kui ma praegu koostaksin juhendit, mida tuleb teha ja mida mitte, kui sulle helistatakse FSBst, oleks esimene punkt: ÄRA KUNAGI RÄÄGI SELLEST OMA EMALE.“ Kui arvate, et ühe noore naise pead ja südant täidavad üksnes naudingud ja igatsus „härra Täiusliku“ järele, võib teil mõnikord olla õigus. Aga sinna mahub ka väga palju muud, eriti kui tegu on algaja ajakirjanikuga, kes FSB-legi silma jäänud. Sündmused, millest räägib Olga Bešlei raamat, on toimunud päriselt, kuigi vahel võib olla seda raske uskuda. Kirglikud, eneseiroonilised ja peaaegu piinlikult avameelsed jutustused moodustavad tänapäeva Venemaal täiskasvanuks-saamise-loo, millest naljakamat ei ole te ammu lugenud. Pealtnäha on elu Vene suurlinnas üsna samasugune kui mujal maailmas ja sellega samastuda on lihtne. Üksnes tõenäosus, et su uus kallim on bandiit või FSBst, on pisut suurem. Olga elu näib koosnevat happening’idest, olgu tegu siis ühiselamu põrandapesu, purjus bandiidi kojukandmise või külaskäiguga vanausuliste juurde. Ninakat, ent siirast ja avameelset neiut eksitavad sõbrad, võõrad, (eks)kallimad ja tädi Tanja, kes püüavad talle üksteise võidu selgeks teha, kui ebaküps ja haavatav ta veel on. See kõik tekitab üksjagu paranoiat. Olga Bešlei on sündinud 1989. aastal Venemaal Obninskis, väikeses uurimislinnas Kaluga oblastis. Pärast aatomienergia instituudi füüsika-tehnikakooli lõpetamist kolis ta Moskvasse, et õppida seal poliitajakirjandust. Seejärel sai temast opositsioonilise ajakirja The New Times (newtimes.ru) poliitikatoimetaja. Olga Bešlei esimene lühilugu ilmus sõltumatus veebiportaalis Batenka Transformer, mis jälgib tänapäevase ühiskonna muutumisprotsesse. Pärast jutustuse „FSB ja minu suur roosa dildo“ menu sai temast Colta.ru kolumnist. Käesoleva raamatu ilmumisajal elab Olga Bešlei Moskvas. Ta on Batenka.ru peatoimetaja, Šveitsi ajakirja Reportagen kaasautor ja tal on oma püsiveerg väljaandes Le Courrier de Russie.

Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.