Nobeli kirjandusauhind on oma veidi rohkem kui saja-aastase ajaloo jooksul põhjustanud märksa rohkem poleemikat kui näiteks teadusauhind. Miks on valik langenud just nendele kirjanikele? Kuivõrd on kaasa mänginud poliitika ja geograafiline printsiip? Vastuseid nendele ja paljudele muudele küsimustele annabki Kjell Espmark, Rootsi Akadeemia Nobeli komitee esimees aastast 1988, oma raamatus, kus kõige viimastele avalikustatud arhiivimaterjalidele on lisatud tema enda rikkalikud kogemused tööst auhindade määramisel.

Memuaristika. Tõlkekirjandus. Kordustrükid. Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi ja Eesti Teadusfondi toetusel.

Teatud mõttes on "Väike" jätk esseekogumikule "Väike äratundmiste raamat". Kolmest osast koosnevas teoses arendab Raudam väiksuse teemat süvitsi edasi. Raamatu esimeses osas "Anti ja mina" jutustab autor lugusid oma lapsepõlvest, lastes neis tegutseda oma esimese raamatu "Anti jutud" peakangelasel. Teine osa "Väike Tuglas" käsitleb väiksuse teemat Friedebert Tuglase loomingus, kirjavahetuses ning mõistagi "Väikeses Illimaris". Kolmandas osas "Mees, kes kirjutas merd" tehakse aga omalaadne stiilieksperiment, laskudes nii mere, Tuglase kui ka kirjanduse saladustesse.