Taastada fašistide poolt purustatud kodumaa kiiresti ja ehitada ta üles kaunimana kui kunagi varem on meie ehitajate õilis ülesanne ja püha kohus. Käesolev almanahh peab olema peegliks iga-aastasest arhitektide tööst, andma ülevaate nende sihtidest ja saavutustest ning aitama lahendada tekkinud probleeme. Esimene number sisaldab küll ainult projekte, paberil lahendatud ülesandeid, aga järgmised iga-aastased numbrid peavad juba näitama tegelikult ehitatud hooneid, andes selge vastuse, kuidas meie arhitektid ehitavad üles oma sotsialistliku kodumaa. Toimetus Sisukord: Sissejuhatuseks Linnade planeerimise küsimusi ENSV-s Tallinna linna uuest planeerimise kavast Uue Narva arhitektuuriline ilme "Estonia" taassünd Individuaalehitus Meie taluehitistest Mõnda meie mööblist Tähtsamad sõja ajal hävinud arhitektuuri ja kunsti muinsusesemed Eesti NSV-s Kiirehitamisest NSVL Arhitektide Liidu üleskutse arhitektidele Venekeelne resümee

Park on paradiis ja park on oaas, saar kõrbeliivas ja meie hingemaastikus, mida täna üha enam vajame. Sest pargis ei ole peidus mitte ainult paljude juba elatud elude saladused, vaid meie omase tänane ja homne päev. Park on kokkuvõtteks kõigi sellest, mida peame ilusaks. Parki tahame tulla, et leida üles oma loomuse paremad jooned. Vanad rahvad ja küpsed kultuurid peavad parki üheks olulisemaks kultuuri allikaks. Eestis on park veel paljuski avastamata maa. Seda eriti võrreldes Itaalia või Inglismaaga, kus park on viimase poole aastatuhande vältel ahvatlenud endast üha uuesti kirjutama. Täna lugeja kätte jõudev raamat meie kultuuriruumis esimene käsitlus, kus pargist kõneldakse nii tema filosoofilises tähenduslikkuses, ikoonilises ulatuvuses kui looduse mitmekülgsuses. See on raamat, milles Eesti Maaülikoolis 2008. a. oktoobrikuus aset leidnud konverentsist inspireerituna avaldavad mõtteid nii meie oma kui välismaa parimad asjatundjad. Kaunis keeles ja esteetilises meeles kirjutatud tekstide kaudu avaneb meil park erakordselt mitmekülgsena, pakkudes Euroopa kõrgkultuurist lähtuvate nn. klassikaliste näidete kõrval sissevaadet ka "koha vaimu" ja soomeugrilase parki. Kindlasti ei ole käesolev teos ei esimene ega viimane käsitlus antud vallas, küll aga peegel tänase päeva, parim mõeldavatest, mille kokku seadmine on tähendanud paljude seni esitatud küsimuste veel kordset küsimist ja vaagimist. Harvem ka neile lõplike vastuste leidmist. Sest oleme jõudnud piirile, mida edaspidi valgustab tahe, astuda üle piiri, kus lõpeb käega kombitav reaalsus ja algab ime. Mart Külvik, Juhan Maiste

Raamat kaasneb näitusega "España blanca y negra. Hispaania maastikud Fortunyist Picassoni" Kadrioru kunstimuuseumis (13.04.–25.08.2024). Hispaania maastike näitus ja käesolev raamat toovad kokku meeliülendavad romantilised Hispaania vaated ja modernismi suurmeistrite tähtteosed. Elurõõmus ja päikeseline või sünge ja traagiline – Hispaania olemuse valge ja must pale avanevad läbi hiilgavate kunstiteoste. Maastikumaal omandas Hispaanias erilise tähenduse alles 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Selle kaudu said kunstnikud tuua esile nii filosoofilisi elumõtte otsinguid, üksikisiku ja ühiskonna antagonisme, patriootilist oma maa imetlemist ja poetiseerimist kui ka inimese ja looduse läheduse igatsust industrialiseeruvas ning masinlikult umbisikuliseks muutuvas maailmas. Maastiku kaudu rõhutasid kunstnikud ka oma kuuluvust teatud traditsiooni, otsisid juuri ja oma maa olemust, mis annaks tõeväärtust ja sügavust ka nende loomingule.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis” (13.05.–09.10.2016). Näituse ja raamatu eesmärgiks pole olla kommentaar rahvusvahelise fotorealistliku kunsti foonil, vaid see uurib eesti hüperrealistlikku kunsti kui iseseisvat, kohalikele oludele ja ruumikogemusele tuginevat fenomeni. 1970. aastate keskpaigas ilmusid Eesti noortenäitustele teosed, mis olid maalitud ülimalt realistlikus laadis, aga midagi tundus nende juures justkui teisiti olevat. Laad, mis kiiresti leidis oma õige nime – hüperrealism –, levis noortekunstis kiiresti ning saavutas peaaegu koolkondliku tähenduse. Fotokunstilt laenatud kahemõõtmelise kujutusviisi imiteerimine ja uus motiivivalik tõi meie realismilembesse maalikunsti hoopis teistsuguse nägemise ja vaatamise kogemuse. See oli välispidiselt täpne ja kujutav, sisemiselt aga pärisreaalsust hülgav, vaid vahendatud ja töödeldud informatsiooni kasutav, ootamatult argine ja natuke kõle, romantiliselt kunstnikupositsioonilt distantseerunud.