Raamat tutvustab lugejaile sirelite kultuuristutamise ajalugu ja levikut. Ära on toodud sirelite klassifikatsioon ning sireliliikide määraja. Käsitletakse sireli mitmesuguseid paljundusvõtteid, hooldustöid, ajatamist, haljasaladel kasutamist, samuti kahjurite ja haiguste tõrjet. Selektsiooni käsitlevas peatükis antakse ülevaade nõukogude selektsionääride saavutustest. Autor on kasutanud ka teiste meie maa sirelikasvatajate kogemusi ning vastavat kirjandust. Raamat on mõeldud kõigile harrastusaednikele

Raamatus käsitletakse ploomipuude liike, vorme ja sorte, nende kasvatamist ja aretamist ning levikut. Üksikasjalikumalt kirjeldatakse Nõukogude Liidus, eriti Eesti NSV-s aretatud külma- ja haiguskindlamaid ning saagirikkamaid ploomipuude vorme ja sorte. Laiemalt käsitletakse ploomikasvatuses agrotehnikat, istandike rajamist ja hooldamist, puude väetamist, mullaharimist ja võrade kujundamist. Iseloomustatakse ploomipuude haigusi ja kahjureid ning näidatakse nende tõrjet. Käsitletakse ka ploomide töötlemist konservitööstuses ja kodumajapidamises. Raamat on mõeldud aiandusala töötajatele ja harrastusaednikele.

Käesolevas ekskursioonijuhis antakse ENSV Riiklikus Loodusmuuseumis toimunud iga aastasel näitusel sagedamini esitatud seeneliikide lühiiseloomustused. Tuuakse ka andmeid iga liigi söödavuse, olulisemate tunnuste ja tarvitusviiside kohta.

Igal rahvusel on oma aiaideaal. Itaallased rajasid oma villade aiad juba Rooma keisrite aegadel Vahemere kallaste mägistele nõlvadele. Kuulsuse saavutasid nende renessanssajastu terrassaiad, kus igihaljastest taimedest musterparterid, skulptuurid ja kõige imepärasemad vesiehitised veel tänaseni külastajaid vaimustusse viivad. Itaallaste ideaaliks oli luu aed, mis poleks aldis aja muutumistele. Voolata ja muutuda võis seal ainult vesi. … Missugune on eestlaste aiaideaal? Kas paganlikest esivanematest austatud püha salu või keskaegseste bürgerite ja vabameeste roosiaed või hoopis mõisa kunstkärnerite ja aiapoiste hooldatud iluaed ja park? Aiakunst, kõigist inimkätega loodud kunstiliikidest omapäraseim, süntees elusloodusest ja inimtunnetusest, on ühiskonnas leidnud ruumi edukaks arenguks vaid siis, kui teda on kaitsnud rahu ja väetanud jõukus. Teie ees on raamat mehest, kelle elu ja töö oli pühendatud aedadele ja parkidele. Tema tegevus siinses regioonis langes aega enne kahte viimast suurt sõda, kus rohkem kui kahesaja rahuaastaga oli aiakunst jõudnud õitsele puhkeda ja tänu Georg Kuphaldti taolistele entusiastidele maailmatasemele tõusta. Võib-olla ärgitab see raamat meid otsima ja leidma oma aiaideaali, vaatama lahtiste silmadega loodust ja elu enda ümber, mitte unustama seda, mida me kord juba olime saavutanud.