Nimekas ameerika füüsik Steven Weinberg jutustab oma raamatus köitvalt ja üldarusaadavalt universumi tekkimisest, nii nagu see paistab meie praeguste teadmiste valguses. Esitatakse kuuma universumi mudelit kinnitavaid fakte ja tutvustatakse viimaste aastate suuri avastusi astrofüüsikas. Huvitavalt ja teaduslikult täpselt on kirjeldatud universumi arengut esimestel hetkedel pärast suurt pauku. Raamat on mõeldud kõigile, kes tunnevad huvi kosmoloogiaprobleemide vastu.

„Kuidas vältida kliimakatastroofi“ selgitab, mida on vaja inimkonnal teha selleks, et hüpata viimases peatuses maha kiirrongilt, mis tuiskab vältimatu katastroofi poole ning miks usub Bill Gates, et me saame sellega hakkama. 51 miljardit tonni on kasvuhoonegaaside kogus, mille paiskame igal aastal atmosfääri. Null on number, mille poole peame püüdlema, ütleb Gates. Põhjus on lihtne: kasvuhoonegaasid hoiavad soojust kinni, tõstes maakera keskmist pinnatemperatuuri. Mida kõrgem see on, seda keerulisem on inimkonnal ellu jääda, õitsengust rääkimata. Seega on kliimamuutuse üheks võtmeküsimuseks, kuidas toota puhast energiat, mis oleks sama soodne ja töökindel kui fossiilkütus. Gates tunnistab isegi, et nii mõnegi silmis ei pruugi ta olla just parim mees kliimamuutuste teemal sõna võtma: lõppude lõpuks kuulub talle mitu suurt maja, ta lendab eralennukitega jne. Ent näidake Gatesile probleemi ja ta sööstab otsima viise, kuidas seda lahendada. Just sel põhjusel on ta paigutanud enam kui miljard dollarit arendustesse, mille puhul on lootust, et need aitavad maailmal nulli jõuda. Ta panustab roheenergia algfaasi teadusuuringutesse, investeerib paljulubavatesse roheenergiafirmadesse, toetab seadusandlust, mis võiks anda hoogu murrangulistele saavutustele üle maailma ning ärgitab kõiki teisigi, kel selleks vähegi ressurssi, sama tegema. Raamatus „Kuidas vältida kliimakatastroofi“ pakub Gates välja mitmeid lahendusi, mille abil pöörata inimkond ühes meie planeediga kliimakatastroofi kursilt kõrvale. ¤ Esimene peatükk selgitab, miks on vaja jõuda nulli ning mida teame (ja mida mitte) sellest, kuidas hakkab temperatuuri tõus meid mõjutama. ¤ Teine peatükk keskendub väljakutsetele, millega tuleb meil paratamatult rinda pista. ¤ Kolmas peatükk harutab lahti segadust tekitavad statistilised näitajad ning kliimamuutuste-teemalised küsimused. ¤ Peatükid neljandast üheksandani kirjeldavad valdkondi, kus võib tehnoloogia kasuks tulla ja kus on veel läbimurret vaja. ¤ Viimased peatükid keskenduvad seadusandlusele ning sammudele, mida saab igaüks astuda, et nullile lähemale jõuda. Olgu tegu vastutustundliku kodaniku, ettevõtja või poliitikuga, absoluutselt igaüks saab inimkonna ning meie planeedi heaolu nimel midagi ära teha. Visionäär Gates lükkab oma raamatuga „Kuidas vältida kliimakatastroofi“ mõtted liikuma, et need seejärel tegudeks teha.

Aastal 2015 puhkenud pagulaskriisi järelkaja viis Johannes Krause'i ja Thomas Trappe'i mõttele kirjutada teadusprisma abil raamat suurtest migratsioonilainetest, mis on meid eelajaloolisest ajast saati kujundanud. Kuigi esimesest pöördelisest migratsiooni­lainest on möödunud tervenisti 8000 aastat, hakkavad alles nüüd vaikselt selguma selle täpsemad üksikasjad. Seda suuresti tänu arheogeneetikale, noorele teadusharule, mis on küll alles tuult tiibadesse saamas, kuid on hoolimata sellest juba pakkunud määratul hulgal uusi teadmisi. Teadmisi näiteks igihaljast Balkani marsruudist ning iidsetest konfliktidest, mis on rännetega paratamatult kaasnenud, kuid paljust muustki. Sisserändajad on Euroopale jätnud kahtlemata tuntava jälje. On ju migratsioonilugu ka haiguste ajalugu – olgu selleks kas või katk, mis ulatub tagasi kiviaega. Kole taud tappis küll nagu loogu, ent sillutas samas teed inimestele, kelle järeltulijad juhatasid sisse pronksiaja. Kuigi "Meie geenide pikk reis" puistab põnevaid argumente nii migratsiooni poolt kui ka selle vastu, jõuavad autorid tõdemusele, et liikumine on inimese põhiloomuses. Nad on veendunud, et ka tulevikus on meie arengu peamine mootor üleilmne ühiskond, mis on aastatuhandete jooksul end juba korduvalt õigustanud. Eelkõige siin, Euroopas. "Meie geenide pikk reis" on kahe autori koostöö vili. Johannes Krause kuulub arheogeneetikas maailma tunnustatuimate asjatundjate hulka ning on Jena Max Plancki inimajaloo uuringute instituudi direktor. Kaasautori Thomas Trappe´i ülesandeks oli Krause´i tarkusevaramu ühtseks jutustuseks põimida, nüüdisaja konteksti paigutada ning päevapoliitiliste vaidlusküsimustega siduda.

Kui enamus ajaloolasi nokitseb pisikese perioodi kallal, siis David Christian on võtnud "Tekkeloos" pureda kogu tarkuse, mida inimkonnal on korda läinud oma eksistentsi ning sellele eelnenud aja kohta koguda. Oma ütlemata põneva analüüsiga liigub ta lenneldes, kuid kaugeltki mitte ülejala tormates, suurest paugust otse inimkonda ees ootavasse lähitulevikku. Üle pika aja on kriitikud ühel meelel – tegemist on teosega, millel on märgiline tähendus. Teiste seas pole kiitusega kaugeltki kitsi "Elemendi" autor Sir Ken Robinson, leides, et: "Christianil on õnnestunud elegantselt destilleerida meie tänased arusaamad universumi sünnist ning arengust, päikesesüsteemist, ookeanidest, mägedest ning mineraalidest, elust maal ning meie kultuuri ja saavutusi juhtivast dünaamikast. Ja seda kõike haarava loona, sidudes kokku kümneid teadus-, kunsti- ning humanitaardistsipliine kõigest pisut enam kui 300 leheküljel. Lehekülg lehekülje järel pakub ta haaravaid, kohati judinaid tekitavaid mõtteid ajal, mil kunagi varem pole olnud inimkonnal vajadust omada selget arusaama meie kohast planeedil Maa ning selle kohast kosmoses." "Tekkelugu" viib meid võimsale, 13.8 miljardi aasta pikkusele seiklusele planeedi loomisest ning elu tekkest kuni hetkeni, mil lugeja seda raamatut sirvib. Keskendudes pöördelistele sündmustele, mastaapsetele trendidele ning tuumküsimustele meie päritolu kohta, paljastab autor peidetud niidiotsad, mis seob kõik kenasti üheks tervikuks kokku.