Michel Tournier (sündinud Pariisis 1924. aastal) võitis Prantsuse Akadeemia suure romaaniauhinna teosega "Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis" (1967, eesti keeles 1989) ja Goncourt´i preemia romaani "Haldjakuningas" eest (1970). 1972. aastal valiti ta Goncourt´i Akadeemia liikmeks. Juba ainuüksi romaani "Haldjakuningas" pealkiri näitab pöördumist germaani mütoloogia poole, selle sügavate sümbolite poole. Kuid romaan ühendab sellega ka veel üldisema müüdi, müüdi inimsööjast koletisest. Kui vaadelda teost nende sümbolite taustal, mille avas romaan "Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis", osutab "Haldjakuningas" katseks uut seksuaalsuse mudelit.

Filmiprodutsent Becky Carlyle on uppumas uue filmiga seotud probleemidesse. Kord algavad staarist peaosalisel joomahood, kord armub temasse meeletult noor lavastaja. Tema kogu jõud on koondunud sellele, et film ikkagi valmis saaks. Samal ajal on tal kodus kuueaastane poeg Adam ja töötu filminäitlejast mees, kes teda samuti hädasti vajavad. Alles siis, kui mees hakkab veetma peaaegu kõiki oma õhtuid ööklubides, mõistab Becky, et tal tuleb kiiresti midagi oma eluga ette võtta.

Ma leban Jani patjade najal voodis, kus olen tundnu sellist rõõmu, mille olemasolu ma poleks osanud arvatagi. Minu südant on haaranud erutus. Ma tean, et jätan oma mehe maha ja tulen Jani juurde, tean seda juba nädalaid. Tegelikult teadsin ma seda hetkest, mil Jan meie majja astus. "Mis meiega ka ei juhtuks, see maal ei valeta," lausub Jan. "See räägib tõtt." Kõik, mida ta iganes näeb seostub tal tulpidega. Nägusad naised on tulbid, nende seelikud on kroonlehed, mis õõtsuvad õietolmuga kaetud emakasuudme moodi kaardus jalgade ümber... "Tulbipalaviku" tegevus toimub 17. sajandi Amsterdamis, ajal, mil tulbihullus, milles tuhanded kaupmehed soetasid ja seejärel kaotasid tohutuid varandusi, oli saavutanud oma haripunkti. Selle riskide ja kiusatuste ajastu taustal kujutatakse teoses noore, kauni, kuid armastuseta abiellunud naise sama meeletut ja hulljulget mängu. Armunud tema portreed maalinud kunstnikku, sepitseb naine, järk-järgult panuseid suurendades, plaani kunstnikuga põgenemiseks. Algselt vaoshoitud romantiline armastus muutub peagi ennasthävitavaks meeletuseks, sarnanedes Amsterdami vallanud tulbipalavikuga.

"Ma tean perekonnasaladust." Ja Amanda Griffin põgeneb... Ta kadus kaheksa aasta eest, kui oli olnud tunnistajaks hirmsale kuriteole. Naise perekond usub nüüd, et ta on surnud, kuid ta on tagasi linnas... ja üritab kogu hingest kaitsta inimesi, keda armastab. "Makske mulle, et ma ära läheksin." Politseiülem Luke Granger on otsustanud jõuda selgusele selles, kes on Amandale ja ta õdedele tehtavate ähvarduste taga. Nüüd, mil hädaoht neid kummitab, ei ole jäänud enam palju aega, ja Luke peab kõik mängu panema. Ülem Granger ja mõrvarühma uurijad Connor ning Marsh teevad endast kõik, et halvimat Griggini naistest eemale hoida. Asi pole enam tööalane - see on isiklik. Kuid siiski on võimalik, et vähemalt ühel neist see ebaõnnestub... Ja uurijail läheb vaja tugevamat usku, kui neist kellelgi hetkel on, et seista vastu eesseisvatele ohtudele...