Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani.

Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944.

Enam kui pool sajandit lahutab meid Tallinna suurpommitamisest 9./10. märtsil 1944. aastal. Sel ööl toimunud Nõukogude lennuväe rünnak ei ole võrreldav ühegi varasema sõjasündmusega Tallinna sajanditepikkuses ajaloos. Ahervaremed iidses vanalinnas, kahjutules hävinud linnaosad, sajad inimohvrid ja kümned tuhanded peavarjuta jäänud tallinlased, hävinud kultuurivarad, purustatud koolid ja haiglad — midagi taolist polnud vana hansalinn varem kogenud. Märtsipommitamine on eesti rahva ajaloolisse mällu jätnud sügava jälje. Vaatamata Tallinna taastamisele pärast sõda meenutavad tühemikud ja varemed Tallinna südames ikka veel rünnaku koledusi. Raamatu koostajate eesmärgiks ei olnud rangelt akadeemiline allikapublikatsioon, vaid laiemale auditooriumile suunatud kogumik.

Mälestuste «Võõrsil» autor Jüri Kotšinev sündis 1960. aastal tema väljendi kohaselt «nõukogude porilombis» ning kirjeldab raamatus oma põlvkonna elu ja selle mõtestamist okupatsiooniajal, Eesti Vabariigi taastamise perioodil ja sellele järgnenud kümnenditel. Raamat kätkeb endas autori poolt kogetut üleminekul totalitarismilt vabasse ühiskonda. Oma põlvkonnakaaslaste arusaamad ja tõekspidamised on kirjeldatud eelmise sajandi teisest poolest kuni Vene-Gruusia sõjani 2008. aastal ning annavad lugejale ettekujutuse, kuidas nägid elu inimesed, kelle noorus möödus eelmise sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel okupeeritud Eestis. Sellest johtuvalt on tegemist tolle põlvkonna mõttelaadi kirjeldamisega. Autor suhtles kirjeldataval ajal nii loominguliste inimestega kui ka tegevpoliitikutega. Peale eesti keele- ja kultuuriruumi oli autorile avatud ka venekeelne kultuuriruum ning seda, mida mõtlesid tema venelastest tuttavad, on samuti võimalik raamatust lugeda.

Paljud Tallinna vanalinna arhitektuuri uurijad väidavad, et tänaval, keskaegse elamu peasissekäigu ees asetses kõrge etik. Kahel pool etikule tõusvat treppi seisid etikukivid -- kõrged kivitahvlid, mis kandsid tavaliselt majaomaniku peremärki või vappi. Etikul tavatseti istuda ja jõudeaega veeta.