Euroopa ja Aasia piiril, muistsete suurte sõja- ja kaubateede ristumiskohal asub Kesk- ja Kirde-Kaukaasia. Sellel territooriumil asuvad tänapäeval Dagestani, Tšetšeeni-Inguši, Põhja-Osseedi ja Kabardiini-Balkaari autonoomne vabariik ning Stavropoli krai rajoonid. Siinne loodus on mitmekesine ja rikas, nagu on vaheldusrikas ja keeruline ka tema ajalugu, mis on vajunud aastatuhandete sügavusse. Ees-Kaukaasia stepitasandikke on tallanud paljude rändrahvaste ratsude kabjad. Sküüdid ja sarmaanid, hunnid ja kasaarid, polovetsid ja mongolid on siit hord hordi järel aastasadade jooksul läbi käinud. Paljud neist jäid steppidesse kindlamalt pidama ja muutsid need kauaks ajaks oma rändlaagrite asupaigaks. Silmitsege stepiavarusi, ja te näete kõikjal kõrgumas kurgaane – ammu kadunud suguharude ja rahvaste hauakünkaid. Kõige vanemad neist tekkisid juba metalliaja koidikul (III aastatuhandel e.m.a.), viimased aga umbes 300 aastat tagasi. Ja nii nad seisavad, ümbritsetuna legendidest, andes tunnistust karmidest ja heroilistest aegadest, rahvaste rändamisest, veristest lahingutest ja inimestest – meie esivanematest.

Autor kirjeldab mitmeid ülemaailmse kuulsuse omandanud silmapaistvaid kultuurimälestisi, nagu Prantsusmaa ja Hispaania kiviaegsed koopamaalid, Abu-Simbeli templid Alam-Nuubias, Pärsia muistse pealinna Persepolise varemed, Kartaago kaubalinn Põhja-Aafrikas, Angkori ehitusmälestised Kagu-Aasias, Veneetsia, Petrodvoretsi lossid ja iidse Novgorodi aarded. Kõigist neist jutustab autor noorele lugejale huvitavalt ja haaravalt. Seejuures on autor seadnud esikohale kultuurimälestiste kaitsmise idee, võitluse kultuurimälestiste säilitamiseks järeltulevatele põlvedele.

Aleksandr Kuprin (1870–1938) sai kogeda bolševistliku hirmuvalitsuse sündi Venemaal, millele ta vastas imetlusväärse järjekindlusega täidetud kohustusega sellele märatsuslikule hullusele vastu hakata. Kunagise Nobeli-kandidaadi poliitiline publitsistika on uutel aegadel ilmunud nii Vene- kui ka välismaal mitmes väljaandes. Eesti lugejani jõuab see käesoleva valikkogu näol esmakordselt. Meil jääb üle üksnes imetleda kirjaniku hämmastavat läbinägelikkust kommunistlike võimuhaarajate suhtes ning veelgi enam veendumuslikku ettenägelikkust, et kord leiab see kuritegelik avantüür vältimatult oma ärateenitud otsa. Küll tuleb küsida, kas tänane Venemaa on selline Venemaa, mis Kuprini südamele armas?

Raamat mõtestab ümber Vene riigi tekkeloo ja korrigeerib mitmeid meie vanema ajalooga seotud küsimusi. Vene riik tekkis sisuliselt slaavlaste osaluseta, laienedes alles hiljem slaavi aladele, alistades ja maksustades sealsed rahvad. Nimetus ‘venelased' tähistas eri ajal erineva etnilise dominandiga kooslust: algselt olid selles valdavaks friisid, seejärel skandinaavlased, siis mitmed läänemeresoome rahvad ja merjalased ning alles nende järel slaavlased. Slaavistumine hoogustus pärast seda, kui 988-989 võeti vastu slaavi vormis ristiusk, misjärel seni riigiloomes kaasa löönud muinaseestlased Venest lahku lõid. Novgorodimaal püsis tänu Vana-Vene riigi algusaegadest kohalikele rahvastele jäänud privileegidele siiski veel kaua teistsugune, tugeva vürstivõimuta riiklus.