See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud. «Vihurimäe» on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on «Vihurimäe» üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Katherine Fraseri elu sisu on tema perekond: mees, lapsed, maja. Ja siis selgub, et see kõik on rajatud liivale, mees pole see, kellena ta esines, kogu elu osutub ehitatuks valele. Jäänud ootamatult üksi laste eest hoolitsema, tuleb Katherine´il ümber hinnata senine elu ja katsuda saada hakkama hirmutava ja üllatava tulevikuga.

"Paha tüdruk" on Mario Vargas Llosa esimene armastusromaan. Ühendades meisterlikult reaalsuse ja väljamõeldise, jutustab autor loo armastusest – tuhandenäolisest määramatust tundest: kirest ja kaugusest, juhusest ja saatusest, valust ja naudingust. Aga milline on armastuse tõeline nägu? Ricardo Somocurcio armastab paha tüdrukut: ta armub teismelisena Lily-nimelisse neidu Limas 1950. aastal, kui tüdruk ühel suvel tema ellu astub ja siis ilma selgituseta kaob. Ta armastab teda endiselt, kui naine ilmub välja 1960. aastate Pariisis seltsimees Arlette'ina, hiljem proua Richardsonina, rikka inglase naisena, ja ka siis, kui kunagisest Lilyst on saanud Tokyos tegutseva Jaapani ärimehe armuke. Ricardo ja Otilia ligi nelikümmend aastat kestev suhe on dramaatiliste tõusude ja mõõnadega. Kuid vaatamata sellele, et naine kohtleb teda halvasti, on mees määratud teda igavesti kummardama. Kaardistades kodumaalt lahkunud Ricardo elu armulugude kaudu selle kuju muutva naisega, on Vargas Llosa loonud vaimustava, eepilise romaani elu muutvast kinnisideest. Mario Vargas Llosa (sünd 1936) on üks mõjukamaid XX ja XI sajandi Ladina-Ameerika kirjanikke. 2010. aastal pärjati ta oma loomingu eest Nobeli kirjandusauhinnaga. Lisaks romaanidele on Vargas Llosa kirjutanud ka jutustusi, esseid, näidendeid, filmi- ja kirjanduskriitikat ning tegutsenud ajakirjaniku ja poliitikuna. Eesti keeles on varem ilmunud tema teosed "Kutsikad" (1975), "Kapten ja külastajannad" (1994), "Lituma Andides" (1998), "Tädi Julia ja kirjamees" (2010) ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule" (2011).

Anna pole haige, aga võiks sama hästi olla. Kolmeteistkümnendaks eluaastaks on ta üle elanud lugematuid operatsioone, vereülekandeid ja süste, et tema vanem õde Kate saaks võidelda leukeemiaga, mis on teda lapsepõlvest peale vaevanud. Eostamiseelse geneetilise diagnoosi tulemusena sündinud Anna loodi Kate’ile luuüdidoonoriks – elu ja roll, mida Anna kunagi pole kahtluse alla seadnud… kuni tänaseni. Sarnaselt enamiku teismelistega hakkab Anna huvi tundma, kes ta tegelikult on. Aga erinevalt enamikust teismelistest on ta end alati määratlenud oma õe kaudu – ja Anna teeb otsuse, mis enamiku jaoks tundub mõeldamatu, otsuse, mis rebib tema perekonna koost ja millel võivad olla saatuslikud tagajärjed tema armastatud õe jaoks. "Oma õe hoidja" uurib, mida tähendab olla hea lapsevanem, hea õde, hea inimene. Kas on moraalselt õige teha kõik võimalik lapse elu päästmiseks, isegi kui see tähendab teise lapse õiguste rikkumist? Kas otsing oma tõelise mina leidmiseks on seda väärt, et endast halvemini arvama hakata? Kas järgida oma südant või lasta teistel end juhtida?