Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

"Naiste maailm" (1976 ja 1978) on Eesti kirjaniku Henn-Kaarel Hellati kaheköiteline ulmeromaan. Antiutoopia kirjeldab tulevikumaailma, mida asustavad peamiselt naised, väikesel hulgal mehi aga aretatakse pelgalt paljunemisfunktsiooni tagamiseks. Hellatile tuntuse toonud romaan ilmus krimi- ja ulmeromaanide sarjas "Mirabilia". See oli sarjas esimene Eesti algupärand ning ilmus tiraažiga 40 000.[1] Ajakirjanik Ardo Kaljuvee on nimetanud Eesti Päevalehes Hellati teost esimeseks eesti ulmeromaaniks[2]. Teisalt on ulmekirjanik Siim Veskimees öelnud "Naiste maailma" (ja samuti Eiv Elooni romaani "Kaksikliik") kohta: "Kuulsaks on saanud hoopis soperdised, mis meie algupärase ulme mainet sedavõrd kahjustasid, et see siiamaale tunda annab."[3] /Vikipeedia/

Engelsforsis muutub olukord üha kuumemaks. Väljavalitud alustavad oma teist gümnaasiumiaastat. Suvi otsa on nad deemonite järgmise sammu ootuses hinge kinni hoidnud. Ent oht ähvardab neid hoopis teisest, täiesti ootamatust suunast. Üha selgemaks saab tõsiasi, et midagi on Engelsforsis tõeliselt valesti. Minevik põimub tänapäevaga, elavad kohtuvad surnutega. Väljavalitud saavad üksteisega üha lähedasemaks ja neile tuletatakse taas kord meelde, et maagia ei leevenda õnnetu armastuse piinu ega paika purunenud südant.„Tuli” on kogu maailmas laineid lööva noorte fantaasiatriloogia teine osa. Esimene raamat, “Ring” (e. k. 2012), pälvis Rootsis nii kriitikutelt kui ka lugejatelt väga sooja vastuvõtu ning see esitati Rootsi aasta laste- ja noortekirjandusauhinna Augustpriset 2011. aasta nominendiks.

Pseudonüümi Michael Mortimer alla on koondunud Rootsi hetke silmapaistvaim kirjanikeduo. Sarja teises raamatus "Põgenemine paradiisist" on läbivaks teemaks üleloomuliku jõuga kivid, muteerunud loomad ja ohtlikud ained, mis võivad valedesse kätesse sattudes viia uue ökosüsteemi ja isegi uue inimliigi tekkimiseni. Kõige keskmes on kummalised kivid, mille Rootsi teadlane Daniel Solander 1769. aastal Uus-Meremaalt leiab. Aegade jooksul on kivid kuulunud näiteks Johann Wolfgang von Goethele, Nikolai II-le ja Jossif Stalinile. Stalini käsul tegutsevad salajases nõukogude uurimislinnas teadlased, kes kasutavad kivi omadusi, et inimeste peal julmalt eksperimenteerida. Üks kivi – Neitsikivi – satub raamatu peategelase, noore üliõpilase Ida Nordlundi kätte. Vastutahtsi tõmmatakse ta sündmuste keerisesse ning koos teadlasest vanaema Alma ja kasuisa Lassega peavad nad asuma ohtlikule teekonnale Venemaalt Ukrainasse ja sealt edasi Rooma, et leida üles kõik kivid.