Tartu ülikoolis arstiks õppinud Matti J. Peura tahtis saada professionaalseks muusikuks. Tegelikult sai temast siiski arst ja arstina töötab ta ka praegu. Aga mitte enam kirurgina. “Ma olin alati kannatanud tohutu ebakindluse all. Ma ei usaldanud ennast ega oma võimeid. Tundsin, et ma ei ole õieti milleski tugev ega piisav. Seda ekslikku mõttemudelit suutsin ma parandada alles aastaid hiljem teraapias, kuhu läbipõlemine ja depressioonihood mind lõpuks viisid. Ma ei suutnud olla enda vastu aus ja vaatasin ennast läbi moonutavate prillide ning kui ma kirurgiks õppisin, maksis see mulle karmilt kätte. Minu ebakindlus viis selleni, et pidin hiljem kirurgikarjäärist loobuma. Operatsioonihirm ja ebakindlus koos madala enesehinnanguga on arstitöös väga halb kombinatsioon. Räägin oma lugu põhjusel, et teistel oleks minu loost abi. Kuna arstil on vaimse tervise hoidmisest rohkem teadmisi kui tavakodanikul, siis oskasin ennast depressiooniprotsessis rohkem ka jälgida ning aidata.” Lugeja käes olevas raamatus tutvustab dr Peura enda depressioonist jagusaamise meetodit, mille abil suudab igaüks ise oma nõrgad kohad ära tunda, hirmudest võitu saada ja tervise poole suunduda. Muide, dr Peura unistus saada muusikuks täitus samuti. Koos eestlastest sõpradega möllas ansambel Popidiot lavadel ning noppis 2010. aasta muusikaauhindade galal neli võitu.

Kust on tekkinud sügavalt juurdunud idee, et ainus viis edu saavutada on püüelda täiuslikkuse poole? Täiuseiha vaatab meile vastu reklaamidest, filmidest ja sotsiaalmeediast ning on paraku kandunud üle ka päris ellu: akadeemilise edu kultus, iluideaalid, lapsevanemate surve teha kõike „õigesti“, auahnust õhutav töökultuur jne. Mida rohkem näiliselt ideaalset elu enda ümber näeme, seda enam veendume, et oleme ka ise õnnelikud ja edukad vaid siis, kui saavutame endale seatud ideaalid. Päriselt toob taoline kollektiivne hoiak aga kaasa ebakindluse ja pideva rahulolematuse: alati jääb midagi puudu. Põlgame iseenda puudusi, seda, mis teeb meist inimesed. Kuidas leppida ebatäiuslikkusega ja elada iseendaga rahujalal? Raamatu autor Thomas Curran, samuti hingelt perfektsionist, on selle teekonna läbi teinud ja teab, et perfektsionism ei ole muud kui paradoks, saades ajapikku paljude meie hädade allikaks. Ühena vähestest maailmas on ta teemat ülikooliprofessori rollis süvitsi uurinud ning selgitab, kust täiuseihalus alguse saab, miks see on negatiivne mõtteviis ja kuidas võiks kultuuriruum areneda paremuse poole, kui lubame endil käiku aeglustada, tagasi minna või lausa ebaõnnestuda.

Raamat pakub erinevaid lahendusi ja põhjendusi inimesi täiskasvanueas painavatele mõtetele ja häirivatele kompleksidele ning aitab seletada rõhuvaid mälestusi. Tommy Hellsten on tuntud psühhoterapeut, kes oma raamatus suunab inimesi mõtlema lapsepõlvele, aega kust enamasti pärinevad inimesi väga varjatud kujul vaevad probleemid. Lähisõltuvus on haigus või haiguselaadne olukord, mis tekib, kui inimene elab kõrvuti jõuliste ilmingutega ega suuda neid mõista, vaid lihtsalt sobitub olukorraga. See on raamat, mis võib paljusid raskes olukorras inimesi aidata.

Psühhopaatiline isiksus on ühest küljest särav ja ligitõmbav, teisalt aga jäine ja ettearvamatu. Talle on iseloomulikud fantaasiaküllasus, tegutsemistahe, uudishimu, pädevus, enesekindlus, põnevuseiha ja impulsiivsus. Psühhopaadist kurjategija võib olla nii pimestavalt kütkestav, et jätab täiesti varju oma pahupoole – selle, et fassaadi taga on enesekeskne, isekas, kalk ja manipuleeriv jõhkard. Kevin Dutton valgustab psühhopaatia tagamaid ja otsib vastust küsimusele, kas psühhopaatidele omasest karismaatilisusest ja sihikindlusest on võimalik midagi õppida. Psühhopaatilisi omadusi piiritleda püüdes tutvustab autor tänapäevaseid neuroteaduse uuringuid, kohtub ülirange režiimiga vanglas hoitavate psühhopaatidest kurjategijatega ning katsetab transkraniaalse magnetstimulatsiooni abil ka enese peal, mis tunne on olla psühhopaat. Inimese isiksus on keerukas ja tänapäeval on piir n-ö normaalse ja haige psüühika vahel üha enam hägustumas. Raamatu "Psühhopaatide tarkus" autor võrdleb isiksust helipuldiga, mille arvukad liugurid on isiksuseomaduste skaalal igaühel isemoodi paika timmitud. Uuringud on näidanud, et meie seas leidub hulganisti nn funktsionaalseid psühhopaate, kelle helipuldil on maksimumi peale seatud vaid muist psühhopaatilisi omadusi määravaid liugureid. Need inimesed pole mitte sarimõrvarid, vaid vastupidi, väga nõudlikel elualadel edukalt toime tulevad ühiskonnaliikmed – tipp-poliitikud, -arstid, -börsimaaklerid, -ärimehed. Särava isiksus, otsusekindlus ja jäägitu eesmärgile pühendatus annab neile teiste ees eelise. Psühhopaatiliste joontega isikutel on ajast aega olnud ühiskonnas oma eelised ja ka tänapäeva maailmas annavad enesekindlus, sarmikus, kartmatus, halastamatus ja sihikindlus kindlasti kätte nii mõnegi trumbi.