Hindrek Meri mälestused "Tagasivaateid veerevast vagunist" on õpetlik lugemine ning mille autor ei lasku eneseõigustamise küüsi ja tänu sellele ei varjuta mälestused ajaloolist tõepära. Hindrek-Peeter Meri (21.02.1934–29.10.2009) sündis Berliinis diplomaadi, hiljem tõlkijana tuntud Georg Meri noorema pojana. Aastatel 1941–1945 oli koos ema ja vanema venna Lennartiga küüditatuna Siberis ning õppis Kirovi lähedal Subotihhas ja Jaranskis. Kooliteed jätkas ta pärast Eestisse naasmist tollases Tallinna 28. koolis ja 10. keskkoolis ehk Nõmme gümnaasiumis, küpsustunnistuse sai õhtukoolis 1953. aastal. 1953–1958 õppis Meri Tartu riiklikus ülikoolis majandusgeograafiat. 1957–1990 töötas ta Eesti NSV riiklikus plaanikomitees ökonomistina, osakonnajuhataja ase-täitjana ja valitsusejuhatajana, 1988–1990 plaanikomitee esimehe esimese asetäitjana, reorganiseerimise järel ka majandusministri asetäitjana. 1981. aastal töötas Hindrek Meri 9 kuud Vietnamis, kus nõustas NSV Liidu eksperdina kohalikku plaanikomiteed. 1990–1997 Eesti oli ta Vabariigi riigikontrolör. Hindrek Meri pani aluse praegusele riigikontrollile ja juhtis seda riigi ülesehitamise kõige raskemal ajal. 1998–2003 kuulus ta Eesti Panga nõukogusse.

"Mare ja mina. Mälestusi 1960–1970" on Rein Taagepera mälestusteseeria teine raamat. Esimene osa "Määravad hetked" (Ilmamaa, 2012) kirjeldas autori elu sünnist 27. eluaastani. Selles raamatus loovad Mare ja Rein Taagepera perekonna, Õpingud asenduvad mõlemal tööga. Igapäevast elu saadab soov mitte jääda vaikivaks kõrvaltvaatajaks Põhja-Ameerika pagulasühiskonnas. Eesti pagulaskonna poolt vaadatuna oli see aastakümme autori arvates murranguline. Kodumaa ja asukohamaa kuvandi kõrvale ilmus uue ja vana kodumaa kuvand. Raamatus leiab muuhulgas käsitlemist teema, milline oli tollal pagulaste suhtumine okupeeritud Eesti Vabariiki. Osa pagulastest arvas, et peab säilima mineviku-Eesti ja kuna sellist Eestit enam ei ole, ei tohi pagulane Eestit NSV-d külastada. Teine pool, kelle hulka kuulub ka selle raamatu autor, pidas õigemaks tollases situatsioonis proovida midagi Eesti heaks ära teha. Sellest soovist sündiski satelliitsusmemorandum (nimetatud ka Ungari teeks), katse Eestit Nõkogude Liidust välja nihutada vähemalt Ungari-laadsesse olukorda. Kahjuks ei täitnud algatus oma eesmärki ja oli paljuski valesti mõistetud ning viis lausa Rein Taagepera väljaheitmiseni Eesti Üliõpilaste Seltsist.

Tuntud kirjandusteadlase ja folkloristi August Annisti (1899-1972) artiklid aastatest 1932-1969.

Kui Tartu linna kuulsuste alleed oleks hakatud rajama esimese Eesti Vabariigi ajal, siis on üsna tõenäoline, et selle kandidaatide nimekirjas oleksid kõrvuti tollase teatrimehe Karl Menningu, dirigent ja helilooja Eduard Tubini, arstiteadlane Aleksander Paldrokiga, Tartu suurkaupmees ja tööstur Mart Jänesega olnud kasvõi lihtsalt nalja pärast ka üks ...üks rätsep. Rätsepmeister Eduard Uusen, tõusis oma tegevusala omaaegse tippu kui Tartu intelligentsi ihurätsep ja kelle kuju muutus legendiks juba tema eluajal. Eduard Uuseni enda "memorandum" on liigutav jutustus lapsepõlvest Pala vallas Nõva külas ülemöödunud sajandi lõpul, noorukieast möödunud sajandi alguse revolutsioonilise käärimise ajal ja rehepeksumasina vahel jala kaotanud noore mehe raskest teest meheks, meistriks ja pereisaks. Selles raamatus on nii rahvajuttude kui mälestuste kaudu väljapaistev koht Tartu linnal. Mälestuste üks väärtusi on põgusad visualiseerivad kirjeldused Esimese maailmasõja eelsest ja aegsest Tartust, Uuseni käikudest Peterburi ja kohtumistest tollaste tuntud kultuuriinimestega. Teksti kaudu loodud ajastu hõngu toetavad rohked ajaloolised fotod 20. sajandi alguse Tartu miljööst ja tänavatest.