"Nii nagu kehas viibiv hing kandub üle lapsest noorukisse, noorukist täiskasvanusse ning täiskasvanust vanurisse, kannab ta end surma hetkel üle teise kehasse. Oma vaimset olemust teadvustanud inimene end sellisest muutusest segadusse viia ei lase." ("Bhagavad-gita" 2.13) Srila Prabhupada räägib meile, kuidas hing rändab kehast kehasse, ning kuidas me saame väljuda sellest sündimise ja suremise ahelast, jõudmaks ülimasse elupaika.

Endine katoliku nunn ja nüüdne viljakas usundiloolane Karen Armstrong vaatleb oma 1993. aastal ilmunud raamatus monoteistliku Jumala-käsituse ajalugu kolmes suures religioonis: judaismis, kristluses ja islamis, heites lisaks pilku teistele usulistele traditsioonidele alates vanast Mesopotaamiast.Ta näitab, et kolme usundi esindajad on Jumala saladuse käsitlemisel tihti jõudnud üllatavalt sarnastele lahendustele, eriti müstilistes traditsioonides. Inimene on olnud religioosne olend aegade algusest peale, tänapäeval aga on teaduse ja usu kokkupõrge läänemaailmas toonud kaasa "Jumala surma". "Kas Jumalal on tulevikku meie ühiskonnas?" küsib suure rahvusvahelise menu pälvinud teose autor, "või jääb peale ajaloolises plaanis enneolematu ja Läänes suhteliselt lühikest aega valitsenud ateism?"

Raamatusse on kogutud Pereraadio palvel kirjutatud vaimulikud mõtisklused, mis said loetud raadios AD 2019. Vaimulikke tekste kirjutatakse tavaliselt konkreetsele Piibli kirjakohale mõeldes, kuid mitte tingimata. Seega on raamatus väga erinevaid tekste. Mis aga puutub Piibli kirjakohtadesse, siis jätsin need kohati üsna pikad, sest Piiblisse süvenedes leiame me palju teadmisi selle aja kontekstis, mil need on kirja pandud. Natuke keerulisem on mõista, mida annavad need teadmised meile praegu. Muidugi on meil raskem tunnetada tegelikkust eestlastena siin ja praegu, kui elades juudina tolleaegses Palestiinas, mil sündmused aset leidsid. Kuid küsimust, mida annab see ajalooline tekst ja teadmine mulle isiklikult praeguses elus, tuleks küsida alati, et mõista loetut sügavamalt. Mingil hetkel on inimene valmis kokku puutuma millegagi, mis on temast mõõtmatult suurem, armastavam ja mis olulisim – tingimusteta mõõtmatult andestavam, kui inimene seda kunagi olla suudab. Kui me mõistame, vähemalt püüame mõista – armu, mis Jumalast hoovab, avardub ka meie eneste süda, mis teeb armu ja helduse jagamise igapäevaseks vajaduseks. Sest kuigi me ei saa ära teenida Jumala armu, on midagi, mida saab teha – olla armuline Jumala vastu. Jumal ju suur ja võimas, mis armu Temal siis vaja, aga unustades armu Jumala vastu, ei jagu seda ka inimestele. Armuline Jumala vastu? Eesti keeles tuleb ikka vastu olla, kuigi oled poolt, olgu siis: olla armuline Jumalale. Olla lahke ja armuline Jumalale, sest inimesed tulevad ja lähevad, aga Jumal on, Tema ei kao kuhugi.

Ülemlaul on üks kaunimaid poeeme armastusest, mis iial on kirjutatud. Läbi sajandite on selle imeline keel ja ülev kujundlikkus võlunud lugejaid. Kuid miks on see õrn armastuslaul võetud Pühakirja? Kuidas tuleks seda tõlgendada? Paljudele on see jäänud saladuseks. Watchman Nee usub, et selles poeemis on võimalik leida kõik vaimuliku elu arenguks vajalikud põhimõtted. Tema avastused on määratud kõigile, kes igatsevad sügavamat ja intensiivsemat armastusosadust Issandaga, et leida oma usuelus ülevoolav rõõm ja täiuslik rahuldus.