On jälle mu päevadest kadunud rahu. Üks soovide soov aina hoiab mind kihkvel - et minustki midagi järele jääks. Ei varjuna kivil, ei kivisse tahut - ma tahaksin olla (tean, see pole lihtne) veel lauluna pärast-mind-tuleja käes.

Ain Rannaleet (1904-1943) kuulub nende kirjanike hulka, kes pärast Oktoobrirevolutsiooni hakkasid aluseid rajama eesti nõukogude kirjandusele Nõukogude liidus. Luulekogu teemadeks on: Süda on muredest hell Suure kodu südames Hullud piined Oi, mu kodu verikallis

Üksteises Ma tõele näkku vaadates näen sind Ja tunnen ära enda külma näo Kujutise, nagu peeglis mind Ta saadab sinus

Armas lugeja, poeesia valib ise oma kuulaja ja nägija. Kutse on mõeldud just neile, kes seda parasjagu vajavad. Nii ta sünnib oma ausas vahetus hetkes, kus on kerkimas nälg vaimutoidu järele, tõugates end täidet otsima ja seda eelkõige iseenda seest. õige magus vili ilmutab end, kui julged päriselt tunnistada kõike nii, nagu ta on. See on avastamise, tervenemise ja muutumise protsess. Aus olemine on üks suuremaid kunste ning oluline väljendusoskus ja kui need kaks omavahel kokku saavad, olles aus poeesia, algab teekond läbi enda hinge teiste hingedeni. Soovin sulle avatud südamega rännakut läbi sõnamaastike, mille äratundmistes võiksime kohtuda, et koos üle ilmaruumi avarduda. Pühendan selle raamatu oma kallile perele, kes on mulle alati toeks olnud ja keda ma lõputult armastan. – Angeelia Pedaja