Rikkalikult illustreeritud raamatu on kirjutanud autorite kollektiiv ja väljaandes käsitletakse paljusid varasemaid tabuteemasid, nagu Vabadussõda, Eesti Vabariigi tekkimine ja areng, aastate 1939-1941 sündmused, küüditamine ning sundkollektiviseerimine, venestuse rünnak.

August 1991. Eesti rahva saatus ripub juuksekarva otsas. Kolm aastat kavalat ja kavakindlat laveerimist Moskvas ja julgeolekuvõrkudes ning eesti rahva äratamist ähvardab lõppeda meie juhtide arreteerimise ja vangistusega. Okupatsioonivõim on rakendanud ulatusliku diversiooni putšiga Moskvas. Valitud on selle uued käsilased Leedus ja Lätis. Kes on meie planeeritud juht? Reportaažilikus laadis meenutusteraamat annab ülevaate neist pingelistest päevadest ja öödest Tallinnas, Põlvas, Tartus, Haapsalus, Hiiumaal, Riias, Vilniuses, Moskvas, Foroses, Stockholmis, USA juhtkonnas. Autor, kes tegi kogu iseseisvumistee kaasa tippajakirjanikuna, annab ülevaate augustipäevadest läbi oma tähelepanekute ning intervjuude asjaosalistelt endilt

Teos räägib sellest, kuidas Eesti ja Soome uuesti teineteise leidsid ning milline paistis meie taasiseseisvumine Soomest vaadatuna. Aeglane, kuid kindel kontaktide taastumine, uued lõuna ja põhja tee kulgejad, Eesti tõus laulvas revolutsioonis – kõik see moodustab raamatu sisu. Mida me teadsime teineteisest 1950. või 1960. aastatel ja sealt edasi? Kuidas info liikus ja kes olid need soomlased, kellel oli Eesti meeles ka siis, kui läbikäimine oli katkenud? Raamat üritab neile küsimustele vastata. Lennart Meri tegevus "eksiilvälisministeeriumis" Mariankatul 1991. aasta augustis moodustab raamatus omaette peatüki, nagu ka pingeline ülesehitustöö – suursaatkonna taasloomine meie endises saatkonnahoones Kaivopuistos. Eestlastele peaks huvi pakkuma ka meie oma lähimineviku meenutamine, kahekümne aasta taguste sündmuste objektiivsusele püüdlev käsitlus. Raamatus on hulgaliselt varem avaldamata haruldasi fotosid.

Julia Klaar oli üks neist, kes 1944. aasta septembris Eestist põgenes. Tema otsuse ja teekonna erakordsus seisnes selles, et võitlust ellujäämise eest pidi ta pidama mitte ainult enda, vaid ka oma viie lapse nimel, kellest vanim oli kolmteist ja noorim kolm aastat vana. Nälg ja haigused saatmas, mindi läbi Saksamaa, Tšehhi põrgu ja Poola ning jõuti Rootsi. Julia Klaari mälestusi täiendavad oma tähelepanekutega pojad Enno ja Mati Klaar.