Justin Petrone "Misjonäripoos" on tõsieluliste lühilugude kogumik, mis kajastab Eesti elu läbi kohaneva välismaalase silmade. Jutukesed räägivad mobiilidest ja ahiküttest, jobudest ja joodikutest, Eesti verest ja välismaa meestest, hapukurkidest ja tuumatalvest, verivorsti- ja süldinaljadest, kuulsusest ja püksilukust, nõuka-nostalgiast ja kalapäevast, lõbutüdrukutest ja pornosõltlastest, rasedusest ja dementsusest, kolimisest ja remondist, rõivastest ja hõimudest, saladustest ja saunasüütusest, narkosõjast ja lendavast diivanist, Facebookist ja vuajerismist. Autor ei pääse mööda ka Liis Lassist, Marju Lauristinist ning muudest tähtsatest tegelastest, näiteks Jänksist ja Mustikust.

Woody Allen on nimi, mis ei vaja Eestis tutvustamist. Ehkki siin tuntud peamiselt filmirežissöörina ja näitlejana (eesti telekanalites on jooksnud tema filmid "Annie Hall", "Manhattan", "Mehed ja naised", "Päikesepoisid", "Kõikvõimas Afrodite" jpt), on Allen leidnud tunnustust ka omalaadse kirjanikuna, avaldades kokku kolm kogumikku lühijutte, aforisme ja näidendeid: "Kõrvalmõjud" (Side Effects), "Sulitult" (Without Feathers) ja "Arveteklaarimine" (Getting Even).

Eesti keeles ilmuvad need ühiste kaante vahel ja pealkirja "Arveteklaarimine" all. Kirjutatud küll juba aastatel 1965-80, on Alleni proosa ometi aegumatu klassika, unikaalne oma küünilisuses ja vaimukuses, samas kergelt nukra ja kohati romantilisegi alatooniga. Alleni jaoks pole miski püha: ta lahkab vaimukalt igipõliseid teemasid, mis on jäänud kõlama ka tema filmidest: surm, jumal (või jumala puudumine), naised (või nende puudumine), intellektuaalsus, kunst, erinevad usundid jne.

Väike valik "allenisme":

· Kaldun arvama, et mu vanemad ei sallinud mind. Nad panid mu hälli elusa karumõmmi.
· Mis siis, kui kõik on vaid illusioon ning tegelikkust ei eksisteeri? (Sel juhul ma igatahes maksin oma vaiba eest liiga palju.)
· Lõvi ja vasikas võivad küll üheskoos magama heita, kuid karta on, et vasikas ei saa sõba silmale.
· Maailm jaguneb headeks ja halbadeks inimesteks. Head magavad paremini, samas kui halvad naudivad ärkveloleku aega märksa enam.
· Mitte ainult et jumalat ei ole olemas, aga proovi sa leida torulukkseppa nädalavahetustel!
· Kui ainult Jumal saadaks mulle selgesti mõistetava signaali! Näiteks kopsakas ülekanne minu nimel Šveitsi panka?
· Kui tahad jumalat naerma ajada, räägi talle oma tulevikuplaanidest.
· Surma ja seksi vahe on selles, et surra saab ka üksi ja mitte keegi ei naera su üle.
· Kahetsen oma elus ainult seda, et ma ei sündinud kellegi teisena.
· Ma ei usu elusse pärast surma. Aga igaks juhuks kannan puhast aluspesukomplekti alati kaasas.

Kogumik jutustusi.

Sisukord:
Armastuse vangid
Kohtujärje ees
Varjatud aare
Kevadised vood
Pihtimus surmavoodil
Üks inimsaatus
Alpihõõgus
Isand ja orjatar
Taeva armuand
Truudus üle haua
Pulmatants
Kokkupõrge
Armastuse tõus ja mõõn
Järelsuvi
Ohvritamme kättemaks
Koolja tants
Vana kübaralodu
Kohtamine suveöö hämaruses
Armastuse pettekuju
Matused
Armastuse kõverteed
Lombaktüdruku palve
Pulmaöö
Kuldpulmad

Avameelse, kirgliku sulega kirjeldab Karin Saarsen inimeste hingeliste ja erootiliste probleemide keerdkäike. Autori kujunemisaastaid on märkinud okupatsioonid, sõda, põgenemised, haavatud ja surnud. Aga julm ümbrus ei suuda kõrvaldada subtiilseid elamusi, millest sageli puhkeb õitsema naise hingesaladuste mõistatuslik lill. Novellikogu lähtepunkt on põletavalt aktuaalne. Tulevikusõja usutavalt esile manatud õudusvisioonide kõrval on autor uuest vaatekohast kirjeldanud Teise maailmasõja lõpuetappi ja «väikeste isandate» võidujoovastuses mängu okupeeritud Saksamaal. Raksatava suletõmbega kirjeldab ta nägemuslikku õpilaste amokijooksu kooliõuel, harutab hergalt õe ja venna tunnete keerdsõlmi muutunud kodulinnas ning laskub emaliku tundelisusega lapsehinge sügavusse.