Romaan

esti kirjanduse klassiku Eduard Vilde (1865-1933) ajaloolise triloogia viimane teos käsitleb usuvahetuse ja väljarändamise vormis avaldunud talurahvaliikumist XIX sajandi teisel poolel. Olustikulise tausta loomiseks on kirjanik kasutanud trükiallikaid ja käsikirju ning käinud ise sündmustikuga seotud paikades Järvamaal, Krimmis ja mujalgi.

Raamat koosneb kolmest osast: ühise tegelasega proosatsüklist "Marju hetked", näidendist "Kirjand pea peal seistes" ja viiest lühijutust-proosakillust, mis on koondatud tsüklisse "Flöödiviis". Selles kogus püsib autor juba eelmisest raamatust "Ränd tuttaval tänaval" tuntud ainevallas - meil vähekäsitletud teismeliste maailmas (tütarlapse pilguga nähtuna), oma õhkkonna, vaatenurga ja psühholoogiaga. Reet Kudu palad on psühholoogiliselt usaldust äratavad.

Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.