Romaanis "Haripunkti poole" lahendab mõrvalugusid Christie detektiividest vähim tuntud mees, inspektor Battle, keda üldse kohtab vaid viies kirjaniku romaanis. Oma majas, kuhu puhkuse ajaks koguneb küllalt kirju seltskond, mõrvatakse maja perenaine, vanem lesknaine. Ja see pole ainuke mõrv. Mil moel on omavahel seotud mainitud mõrv, noore naise ebaõnnestunud enesetapukatse, vanema härrasmehe äkiline südamerabandus ja kuulsa tennisemängija suhtedraama eks- ja praeguse naisega? Esmapilgul mitte kuidagi. Lõpplahendus on küll äärmiselt üllatav, ent kui meisterlikult loodud karakteritele tagasi mõelda, on kõik väga loogiline.

Vaikinud kõnemehes selgub, et mõrvatud mehe hääl võib kõneleda ka haua tagant... kui see on salvestatud helikandjale. Salvestise leidmine on ühtede asjaosaliste jaoks ainus lootus, teiste jaoks suurim hirm. Peitusemäng ise on aga hädaohtlik. Nero Wolfe’il tuleb panna mängu oma mugavus ja vabadus, mõnel inimesel aga koguni elu.

Pikki aastaid kohusetundlikult pangas töötanud tagasihoidlik vanapoiss Henry Pulling kasvatab Londoni äärelinnas jorjeneid. Selle tavakodaniku ontliku ja rutiinse elu paiskab segi tema seitsmekümnendais aastais tädi Augusta, kes teda endaga kaasa rändama kutsub. Oma rännakutel puutub Henry koos tädiga kokku üsna hämara seltskonnaga – prostituutide, sõjakurjategijate, salakaubitsejate, CIA agentidega. Lugejat nakkavalt lõbustavas teoses huvitavad kirjanikku mitmed inimlikud dilemmad, inimesele sisendatud ja harjumuspäraseks saanud moraalidogmade haprus ja ebakindlus kokkupuutes tegelikkusega.