Paljudel kunstiteostel on olnud vaheldusrikas minevik, enne kui nad on leidnud koha mõnel muuseumistendil. Neid on ostetud, müüdud ja vahetatud, varastatud ja röövitud, kaotatud ja taasleitud, viidud varjule sõjategevuse eest, päästetud tulest ja veest...Raamat räägibki mitmete kuulsate teoste saatusest.

Park on paradiis ja park on oaas, saar kõrbeliivas ja meie hingemaastikus, mida täna üha enam vajame. Sest pargis ei ole peidus mitte ainult paljude juba elatud elude saladused, vaid meie omase tänane ja homne päev. Park on kokkuvõtteks kõigi sellest, mida peame ilusaks. Parki tahame tulla, et leida üles oma loomuse paremad jooned. Vanad rahvad ja küpsed kultuurid peavad parki üheks olulisemaks kultuuri allikaks. Eestis on park veel paljuski avastamata maa. Seda eriti võrreldes Itaalia või Inglismaaga, kus park on viimase poole aastatuhande vältel ahvatlenud endast üha uuesti kirjutama. Täna lugeja kätte jõudev raamat meie kultuuriruumis esimene käsitlus, kus pargist kõneldakse nii tema filosoofilises tähenduslikkuses, ikoonilises ulatuvuses kui looduse mitmekülgsuses. See on raamat, milles Eesti Maaülikoolis 2008. a. oktoobrikuus aset leidnud konverentsist inspireerituna avaldavad mõtteid nii meie oma kui välismaa parimad asjatundjad. Kaunis keeles ja esteetilises meeles kirjutatud tekstide kaudu avaneb meil park erakordselt mitmekülgsena, pakkudes Euroopa kõrgkultuurist lähtuvate nn. klassikaliste näidete kõrval sissevaadet ka "koha vaimu" ja soomeugrilase parki. Kindlasti ei ole käesolev teos ei esimene ega viimane käsitlus antud vallas, küll aga peegel tänase päeva, parim mõeldavatest, mille kokku seadmine on tähendanud paljude seni esitatud küsimuste veel kordset küsimist ja vaagimist. Harvem ka neile lõplike vastuste leidmist. Sest oleme jõudnud piirile, mida edaspidi valgustab tahe, astuda üle piiri, kus lõpeb käega kombitav reaalsus ja algab ime. Mart Külvik, Juhan Maiste

Psüühikat on inimkond püüdnud mõista juba aastatuhandeid. Ometi on ka tänapäeval psühholoogias rohkelt vastamata küsimusi. Veelgi enam, võib kahtlustada, et paljusid olulisi küsimusi pole veel isegi küsitud. "Lapse ja inimkonna tee kritseldustest kunstini" on mõeldud kõigile, kes soovivad inimese psüühikat ja selle olemust paremini mõista. Aaro Toomela kolmeköitelises teoses vastatakse kolmele põhjapanevale küsimusele. Esiteks, kas kujutiseloome on võimalik ainult kõnepõhise ehk semiootiliselt vahendatud mõtlemise alusel? Teiseks, kas lapse vaimse arengu staadiumid vastavad inimkultuuri arengu staadiumidele? Ning kolmandaks, mis on kunst? Raamat on kirjutatud laia lugejaskonda silmas pidades, kuid tegemata siiski järeleandmisi teaduslikkuses. Teose "Lapse ja inimkonna tee kritseldustest kunstini" teise köite "Inimkonna tee kritseldustest kunstiks" põhiteemaks on küsimus, kuidas on kujutiseloome arenenud inimkonna mitme miljoni aastase ajaloo vältel. Lähemal uurimisel selgub mitu huvitavat asja. Kõigepealt see, et inimene on siiamaani tõepoolest teadaolevalt ainuke loom, kes suudab iseseisvalt äratuntavaid asjade ja sündmuste kujutisi luua. Kuna inimese psüühikat eristab muudest loomadest just kõneliselt vahendatud mõtlemise võime, leiab kinnitust väide, et kujutiseloome aluseks on kõnelise mõtlemise protsessid. Seejärel avaneb kujutiseloome areng inimkonna ajaloos. Selgub, et hoolimata mõningatest teisejärgulistest erinevustest on kultuuri ja lapse kujutiseloome arengustaadiumid oma psühholoogiliselt olemuselt identsed. Lisaks selgub, et needsamad arengustaadiumid ilmnevad nii tasapinnaliste piltide kui ka kolmemõõtmeliste kujude loomisel.