"Kallis vari, kallis valgus" on ühest küljest album, mis võtab kokku Kõuhkna tööde paremiku, teisest küljest on see kunstnikuraamat, mis avab autori ilmavaadet, arengukaart ning võtab kokku ühe ajastu kunsti- ja kunstniku elus. Neid elusid käsitleb raamatus pikem intervjuu (küsis Lisete Velt), mis püüab seostada nii teose kui autori sisemise ja avaliku sfääri. Huvitava rakursi alt kirjutas raamatusse mõtiskluse Kõuhkna kunstikuraatorist õde Liisi Kõuhkna, kes andis tervikule biograafilise mõõtme. Teose on kujundanud kunstnik ja Kõuhkna hea kolleeg Merike Tamm. Ning raamatu lõpuosast saame lugeda Kõuhkna tööde tõlgendusi meeshäälelt, Joonas Hellermalt. Et Kõuhkna on tuntud ka välismaal, saab kõiki tekste lugeda raamatus nii eesti kui inglise keeles. Vilen Künnapu Anna Kõuhknast (Sirp, 18.09.2020): "Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. Mulle on antud luba naise eest kõneleda, ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art deco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik."

Solnessi Arhitektuurikirjastus on Eesti arhitektuuriaasta kogumikku välja andnud aastast 2002. Käesolev raamat on sarja üheksas köide ning siia on kogutud 2010. aastal valminud parimad majad, interjöörid ja maastikuarhitektuuri objektid. 2010. aastal valmis varasemast oluliselt vähem büroohooneid ja elamuid, küll aga esitati Eesti Kultuurkapitali (KULKA) arhitektuuripreemia kandidaadiks tavatult suur hulk eramaju. Selles kogumikus näeb eramutest siiski vaid ühte, kuna enamikku neist on kajastatud juba 2009. aasta Veneetsia biennaali näituse kataloogis "100 maja". Seekordse raamatu tekstid on esitatud intervjuu vormis, mis tundus mulle kõige ehedam ja ausam. Raamatu eesmärk on tutvustada 2010. aasta parimaid arhitektuuriobjekte, rääkida nende konspetsioonidest ja pisut ka tagamaadest. Kes suudaks seda paremini teha kui objekti looja? Algatuseks aga annavad oma hinnangu raamatus kajastatud objektidele neli KULKA žüriiliiget: Epp Lankots, Laila Põdra, Eva Hirvesoo ja Tiit Sild. Margit Mutso

Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018). Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis. Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga. Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist. Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Käesolevas, järjekorras juba neljandas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette 20. sajandi esimese poole ühe suurema eesti kunstikoguja ja metseeni Alfred Rõude elu- ning kollektsioneerimislugu. Rõude missiooniks oli koguda Eesti kaasaegse ja väiksemas mahus ka varasema, muu hulgas baltisaksa kunsti paremikku. Tänu erudeeritusele ja heale maitsele valis ta oma erakordselt rikkalikku kollektsiooni tähtteoseid, kuid täiendas kogu ka rohkete visandite ja etüüdidega, mis aitavad mõista kunstniku loomeprotsessi. Ühtaegu olid tema ostud ja tellimused kunstnikele majanduslikuks abiks. Eriti tähtsaks osutub Rõude roll silmapaistvaima eesti graafiku Eduard Wiiralti toetamisel, tema teoste tutvustamisel ja pärandi säilimisel. Alates 1979. aastast kuulub Rõude kogu enamik, üle 12 000 teose (sh üle 2800 estambi ja joonistuse Eduard Wiiraltilt) Eesti Kunstimuuseumile.