Juubelivalimiku aluseks on jutukogu "Siledad omad, karvane võõras". Juurde on lisatud autori uuemat loomingut. Aino Tigasele on omane pehme huumor, eredad karakterid, täpsete väärtushinnangute andmine.

"Tegelikult tulin ma sulle Ossum-Possumist rääkima," kuulutas tüdruk täis suuga. "Muidu istud ja piinled mihklipäevani ega jõua minu nime kirjutamisest kaugemale." "Kellest-kellest?" ei uskunud ma oma kõrvu. "Ossum-Possumist, pannkoogielukast." "Mis elukas see veel selline on?" "Ossum-Possumid on elukad, kes söövad pannkooke," seletas tüdruk vastutulelikult. "Sina sööd ju ka pannkooke," vaidlesin ma vastu. "Sa ei saanud aru," raputas tüdruk pead. "Mina söön moosi ka." "Aga pannkoogielukad ei söö?" pärisin ma umbusklikult. "Ei. Mina ei anna," naeratas tüdruk avalalt.

Leedu kirjandusklassiku (1909-1947) realistlikud jutustused leedu maalaste elust 20. sajandi algul ja Esimese maailmasõja ajal.

Sõitsin ratsa, mis on mõnusaim viis reisimiseks, kui ainult ratsanikul ja ratsul natuke veab. Nii ei ole riski mõne viisaka postijaamaülemaga kahevõitlusesse sattuda ega tarvitse karta, et janune postipoiss sind igasse teeäärsesse kõrtsi tirib. Riides olin üsna kergelt, ja see hakkas mulle muret tegema seda enam, mida kaugemale kirdesse ma jõudsin. Te võite nüüd ette kujutada, kuidas pidi ennast niisuguses karmis kliimas tundma too vaene vanamees, kelle leidsin ühel Poola lagendikul vinge kirdetuule käes abitult ja värisedes lamamas ja kellel polnud peaaegu millegagi oma paljast ihu katta. Mul hakkas vaesekesest hirmsasti kahju. Ehkki mul endal juba süda rinnus jäätus, laotasin oma reisimantli talle peale. Äkki kostis taevast hääl, mis mu heateo ülimalt kõrgeks kiitis, hüüdes: "Võtku mind kurat, mu poeg, kui ma selle sulle tasumata jätan." Ma ei teinud sellest eriti välja ning ratsutasin edasi, seni kui öö ja pimedus mu peale langesid. Kuskil polnud ühtki küla kuulda ega näha. Kogu maa magas lume peidus ja ma ei teadnud teed ega rada. Ratsutamisest väsinud, ronisin viimaks sadulast maha ja sidusin oma hobuse lume seest väljaulatuva teravaotsalise puutüüka külge. Kindluse mõttes torkasin püstolid kaenla alla, heitsin samasse lähedale lumme pikali ning uinusin sellesse surmaunne, et ärkasin alles päise päeva ajal.