Väike Keteriin elab koos ema ja isaga pealtnäha toredat, ent siiski pisut igavat elu. Ühel suvepäeval satub Keteriin liblikat taga ajades kodu lähedal asuvasse mahajäetud parki, kus avastab nähtamatu ukse eriskummalisse võluriiki – Salaaeda. See on maailm, kus kõik on sootuks teisiti kui tema kodus ning kogu unenäoline ümbrus peidab endas igal sammul põnevaid avastusi. Keteriin sõbruneb Salaaias suure ja karvase olevuse Kreebuga, kelle seltsis satub uskumatutesse seiklustesse ja leiab endale rohkesti veidraid ja vahvaid sõpru. Ta proovib kammkaru juures võileivapuu vilju, laseb kingsepp nahkrotil endale uued kingad valmistada, saab teada, kuidas lüpstakse nurrulinde, tutvub ämmelgate ja nende iseäraliku andega, lendab tiibkilpkonnade kukil läbi kogu Salaaia ja võtab osa lahke Siilisiirimamma pühapäevapeost. Uute sõprade toel muutub Keteriini igavavõitu elu värviliseks muinasjutuks, kus fantaasia ja reaalsus kipuvad ajuti lausa segunema.

Tšehhi silmapaistev poeet Vitezslav Nezval (1900-1958) lähtus raamatu kirjutamisel oma lapsepõlvemaast, sajandialguse mägisest Moraaviast. Ta oli siin sündinud külakoolmeistri pojana ja siinne elu jäi talle kuni surmani "sõnul väljendamatuks poeesiaks". Ja tõesti kerkib selle teose lehkülgedel meie päevade lapsest lugeja ette sajandi alguse Moraavia küla, selle "asjad, lilled, loomad ja inimesed". Siin on sulenoppijaid, kes oma töö juures pajatavad igasuguseid lugusid, siin on teritaja, kes rändab oma käiaga külast külasse, siin on öövaht, kes puhub sarve, ja maatark, kes korjab metsadest-mägedest ravimtaimi. Tänapäeva lapsele, keda ümbritseb igal sammul moodne tehnika oma saavutustega, on need elukutsed sellised, mis esinevad ainult muinasjuttudes. Ja suur osa asjadest, lilledest ja loomadestki on sellele noorele lugejale tuntud rohkem filmidest ja muinasjuttudest kui inimest ümbritsevast tegelikkusest. Täiskasvanut aga lummab see maailm, mis on antud lapse pilgu läbi, konkreetsete piltidena, ootamatute võrdluste ja assotsiatsioonidena. Admiraliliblikas on "sametist kikilips, mille sisse on pistetud kuldnõel". Veekann on "suur ümara kõhuga klaaslind. Tal on nokk ja hiiglasuur kõrv". Lehekonn on "siledast rohelisest klaasist kirjapress". Ja nõnda olemegi jõudnud selle võlujõuni, mis muudab käesoleva raamatu nauditavaks kõikidele lugejatele. See võlujõud on kogu teost läbiv poeesia. Tõlkija

Emil tohib esimest korda üksi Berliini sõita. Rongis varastatakse talt kogu raha ära. Vaevalt on Emil rongist väljunud, kui ta asub varast jälitama. Õnneks saab ta peagi tuge signaalpasunaga Gustavilt ja tolle sõpradelt, kes aitavad Emilil korraldada pingelist tagaajamist risti läbi suure linna, et varas kinni võtta. Erich Kästneri esimene lasteraamat on ühtlasi tema kõige tuntum lasteraamat. Lugu Emilist ja tema sõpradest on nii Saksamaal kui ka mujal mitmeid kordi menukalt ekraniseeritud, lisaks filmidele on sellest igihaljast ainesest tehtud ka muusikal, teatrilavastus ja kuuldemäng. Erich Kästner (1899–1974) kuulub enimloetud lasteraamatute autorite hulka. Oma teoste eest on ta pälvinud arvukalt auhindu, muu hulgas on teda tunnustatud Hans Christian Anderseni medaliga ja Georg Büchneri nimelise kirjandusauhinnaga. Kogu maailma lapsed armastavad tema lugusid ja nende põhjal valminud filmid on samuti vaimustunud publiku leidnud.

Seikluslik jutustus ukraina kuuenda klassi õpilastest, kes sõidavad suvevaheajaks maale, et bioloogia tunni jaoks putukaid kollektsioneerida. Ühe metsajärve kohta räägitakse, et seal elab koletis. Poisid otsustavad asja kontrollida.