Eelseisvale audientsile mõeldes Admiral muigas mõrult. Vana kuninganna eluajal oli ta kuningalossis niisama hästi kui omainimene, naasnud merelt, ootas teda sageli juba sadamas ees tõld kuningavapiga. Lilibilyga nad seevastu peaaegu et ei kohtugi, vahetavad vaid haruharva üliviisakaid, ent mittemidagiütlevaid kirju... Ei, ta ei vaja teenimatut soosingut, kuid ei ole õiglane, kui mingid nimetud inimesed otsustavad ja määravad suuri asju, ja tema, esimene kapten laevastikus, saab laevastiku ees seisvatest ülesannetest sageli viimasena teada. Ebmäärane umbusetunne Admirali hinges hakkas varjutama ka seda pikisilmi oodatud päeva. Ta püüdis end tusamõtetest energiliselt lahti raputada. Ent audients kuninganna juures jäi ka sel korral ära. Kabineti ukse ees ootas teda juba kannatamatult käskjalg. -- Tema Ekstsellents Laevastiku Minister soovivat Admirali sedamaid näha! Admiralis kihvatas. "Teatage Ministrile, et ma viibin oma kabinetis ja jään siia pooleks tunniks!" kostis ta käskjalale järsult. Sel vajus mokk jahmunult rippu. Ta kogus end pisut ja tuiskas minema. Juba viivu pärast oli ta tagasi. "Tema Ekstsellents lasevad väga vabandada... Nad on üliväga kinni!" pudistas käskjalg. "Neil on teie jaoks väga tähtis teade!" "Põrgusse!" mõtles Admiral endamisi. "Varsti oleme merel, kõigest sellest siin prii..." Ja otsustas pilli alla neelata.

Barbara tahab üle kõige maailmas endale koera. Lõunamaal suvepuhkust veetes ja solvunult vanemate juurest ära joostes satub ta suvekoerte laagrisse - need on peremeheta koerad. Laagris on koeri, kes pärast suvitamist maha jäetud või kelle peremees surnud või kes kodust röövitud... Ja neid leebeid ja hea hingega suvekoeri ähvadavad metsikud metskoerad. Ka Barbara elu on ohus.

Tule, Poiss, tule ja roni mööda mu tüve üles ja kiigu mu okstel, söö mu õunu ja mängi mu varjus ja ole õnnelik "Kord oli puu... kes armastas üht väikest poissi." Nii algab unustamatu lugu puu ja poisi sõprusest. Väike poiss jookseb iga päev puu juurde, et ta okstel kiikuda ja mööda ta tüve üles ronida. Puu on õnnelik. Kuid poiss kasvab suureks ja tahab rohkemat kui ainult õunad. Ja puu annab... See on südamlik jutt andmisest js saamisest, mis paneb lugeja mõtlema aja ja väärtuste üle, mis ajas muutuvad ja armastusest, mis jääb alles. Poeetiline tekst ja vaimukad illustratsioonid on teinud selle andeka Ameerika Ühendriikide lastekirjaniku ja -luuletaja Shel Silversteini raamatu armastatud klassikaks; seda on aastakümnete jooksul lugenud paljud väikesed raamatusõbrad üle kogu maailma. Shel Silverstein (1932--1999) on Ameerika Ühendriikide kirjanik, luuletaja, kunstnik ja laulutekstide autor, kes on eelkõige tuntud oma humoorika luule, lihtsate ja väljendusrikaste joonistuste ning allegooriliste lugude poolest. Ta on kirjutanud ja illustreerinud kümme lasteraamatut ning on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas William Allen Whiteíi kirjandusauhinna. "Helde puu" on tõlgitud kahekümne nelja keelde.