Lapsepõlvemälestused on tugevad ja erksad. Küllap seepärast, et neid on endalegi märkamatult mitmel korral ümber hinnatud, sõelutud ja vaetud. Nendes on soritud ja valikut tehtud, neid on unustatud ja meenutatud, kuni nad muutuvad kristalliseerunud kujunditeks nagu rahvaluule...

Eduard Vilde tuntud romaan "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (esmakordselt ilmunud 1903. aastal) kuulub kirjaniku ajaloolisesse triloogiasse. Erinevalt "Mahtra sõjast" ja "Prohvet Maltsvetist" tutvustatakse siin lugejale linnaolustikku – 19. sajandi Tallinna. Ka on "Anija meestes" sündmustiku keskpunktis üksikisiku saatus, samal ajal kui "Mahtra sõda" ja "Prohvet Maltsvetti" kannab võimas talupoegade liikumine.

Romaani teine osa jälgib esimesest raamatust tuttavaks saanud inimeste käekäiku ligi 15 aastat hiljem, 1725-1726. Saarte ja rannakülade rootsi kogukonna võitlus oma vabaduse eest kestab, sel pinnal areneb dramaatiline konflikt romaani peategelase ja Kõrgessaare (Hohenholmi) mõisniku vahel.

See raamat viib meis Eestimaa varasesse rauaaega (2000 aastat tagasi). Raua saamine kohalikust soomaagist ongi jutustuse põhiteema, millega seotud sündmustikku näeme autori varasematest raamatutest "Taevalindlased ja kirveslased" ja "Salakivi" tuttava koolipoisi Uru silmade läbi.