Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

«Hüvastijätt Stellaga» on Linn Ullmanni teine romaan, mille keskpunktiks on noore naise mõistatuslik surmajuhtum. Selle sündmuse ümber avaneb paljude inimeste saatus, kes püüdes rääkida peategelasest Stellast, räägivad peamiselt iseendast. Raamat on esmajoones Stella ja tema mehe kooselust ja problemaatilisest armusuhtest, aga ka neist inimestest, kes on elanud enne neid, ja neist, kes elavad nende kõrval ja kelle elu ja saatus aitab lahti mõtestada kahe peategelase elu keerdkäike. Originaali pealkiri Naar jeg er hos deg. Eesti keeles

"Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“ Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju. Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult. Eelviimases kirjas ärgitab Helene Hanff turistina Londonisse läinud sõpra: „Kui juhtumisi Charing Cross Road 84 kanti satute, vahest siis suudlete seda? Võlgnen sellele nii palju.“

Raamat alga visiooniga, et 1992. aasta valimised Suurbritannias võidavad vabariiklased ja monarhia kaotatakse. Kuningliku perekonna kogu varandus konfiskeeritakse ja neist saavad päevapealt tavakodanikud ühes Londoni vastelinnajaos. Lugejal on võimalus kaasa elada kuninganna igapäevamuredele, kes tulutult püüab oma majapidamist joones hoida sotsiaalabi toetusega. Tema tütar printsess Anne hakkab semmima paksu ja lodeva vaibakaupmehega ja prints Charles pistetakse tänava-kakluse algatamise eest soolaputkasse... „Erakordselt nauditav rojalistlik jant," hinda, teost inglise ajakirjandus. „Ei suuda kujutleda ühtki teist autorit, kes oskaks hävitada institutsiooni nii teravmeelselt ning siiski jätta seejuures puutumata perekonna inimliku väärikuse, nagu sellega on hakkama saanud Sue Townsend."