Silmapaistva folkloristi filoloogiadoktor August Annisti (1899-1972) eestirahvalaulu ainetel loodud eepose kolmas osa. Esimesed osad "Lauluema Mari" ja "Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood" on saanud lugejatelt hea hinnangu.

Raamat Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžist loob pildi ainulaadsest koolist, mis tegutses Tallinnas Narva maanteel samas majas, kus praegu asub Tallinna Muusikakool. Artikleid ning mälestusi oma kooliajast ja pedagoogidest on kirja pannud paljud vilistlased, kelle hulgas on kultuuritegelasi, poliitikuid ja muidu ühiskondlikult aktiivseid inimesi. Proua Tõrvand (1880-1953) oli silmapaistev pedagoog ja ühiskonnategelane. Sügaval venestamispoliitika ajal rajas ta Tallinnas esimese eestikeelse tütarlastekooli ning Vabariigi valitsuse korraldusel 1919.aastal ka Tallinna 2. Tütarlastegümnaasiumi. Anna Tõrvand oli Asutava Kogu liige, rajas Naiskodukaitse ja Kodutütarde organisatsiooni. Sellal kui Eestimaa koolides õpetati võõrkeelena vene ja saksa keelt, mõistis proua Tõrvand, et maailma kultuuris, majanduses ja poliitikas kuulub tulevik inglise keelele. 1932.aastal avas uksed tema erakool - Inglise Kolledž, mis kujunes uueks suunaks eesti hariduselus. Koolis õpetasid oma ala parimad spetsialistid, näiteks muusikamees Anton Kasemets ja keelemees magister Ernst Nurm (eesti ja ladina keel).

Uue Narva kolledži lugu algab lõpust – õppehoonest, mis on ehitatud Narva raekoja platsil seisnud börsihoone asemele. Kolledži rajamine just nimelt siia polnud juhuslik. Kadunud vanalinna südaväljak on parim koht jutustamaks lugusid Narvast, kuid mitte ainult mineviku võtmes. Akadeemilise õppeasutusena peab kolledž mõtestama ka tänast maailma ning aitama aimata tulevikku.

Raamat ilmub MTÜ Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu 10. aastapäevaks ning heidab paljude asjaosaliste kaasabil pilgu Baltimaades ja Skandinaavias ainulaadse kodanikualgatuse tähtsamatele tegemistele. Rohkem kui kümme aastat tagasi ellu kutsutud eakate eneseabiliikumine on andnud oma osa nii kodanikualgatuse kui ka heategevuse ja vabatahtliku töö arengusse Eestis. Ühing on oma tegemistega ilmekalt tõestanud, kui tähtis on Euroopa Liiduga ühinenud Eesti ühiskonnas kodanike vabatahtlik panus, eriti vanema põlvkonna aktiivne abi. Trükis annab mitmekülgse pildi sellest, kuidas ühingusse vabatahtlikult ja heategevuse alusel koondunud inimesed on muutnud eakate eneseabiliikumise ühiskonna lahutamatuks osaks. VENÜ-d võib õiguse ja uhkusega pidada iga areneva kodanikuühiskonna pärliks. Siit leiavad lugemist kõik, keda huvitavad ühingu kümneaastane ajalugu ja argipäev, kes soovivad kirjasõnas jälgida eneseabiliikumise edendamiseks loodud ühingu kujunemist tugevaks, iseseisvaks ja teednäitavaks organisatsiooniks, mis on leidnud ühiskonna tunnustuse ja lugupidamise.