Ajakirjaniku intervjuud eestlastega, kes vaikselt ja süvenenult, ilma tunnustuse ja riigi toetuseta, sageli põlatuina ja tagakiusatuina on õppinud tundma ja arendanud mõnd vaimset distsipliini, mida kommunistliku ideoloogia järgi ei tohtinud olemaski olla või mis pidanuks kõige lähemal ajal vaikselt hääbuma. Kvintessentsi Uku Masingu, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sassi ja Einar Laigna mõttemaailmast pakubki kõnealune raamat.

Raamat vaatleb Eesti okupeerimist Balti laevastiku vaatenurgast, sest neile oli toonastes sündmustes pandud oluline roll. Antakse ülevaade merevägede seisust enne sõda, poliitilise olukorra arenemisest, tutvustatakse salajasi sõjaplaane, mis oleksid rakendunud Eesti keeldumise korral baaside lepingust. Noorema põlvkonna vene ajaloolane Pavel Petrov on Peterburis asuva arhiivi juhataja, mis on võimaldanud tal kasutada meie lugejale seni tundmatud materjale, dokumente, kaarte ja fotosid.

20. sajandi kroonika. Eesti ja maailm” IV osa jätkab ülevaadet möödunud sajandil Eestis ja kogu maailmas toimunust, hõlmates ajavahemikku 21. jaanuar 1981 – 31. detsember 2000. Eelmise osa viimasteks tähtsündmusteks jäid Ameerika Ühendriikide presidendi Ronald Reagani ametisse vannutamine ning Teherani pantvangikriisi lahenemine. Selle köite, ühtlasi ka sajandi ja aastatuhande lõpetab Vatikani ajalehe esikaas, kus paavst Johannes Paulus II pöördub kõigi kristlaste poole, juhatades inimkonna uude aastatuhandesse. Teose koostamises on osalenud 64 oma ala asjatundjat. Raamatus on rohkem kui 1300 artiklit ja üle 1200 illustratsiooni, mis käsitlevad kahe aastakümne poliitika-, kultuuri- ja spordielu. Erilisel kohal on Eesti vabanemisega ja iseseisva riigina maailmaareenile astumisega seostuvad sündmused. Eesti taasiseseisvumise kohta puuduvad veel süvauurimused. Kroonik on suutnud üksnes riivamisi puudutada tollaseid sündmusi, mille mosaiikne kogum on seni ajaloolaste poolt läbi töötamata ja analüüsimata ning põhjaliku akadeemilise käsitlusena ilmumata.

Hea lugeja! Raamat, mille avad, kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse … Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi. Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.