Käesolev raamat räägib sellest, kuidas ühed inimesed võivad kohelda teisi, kui demokraatlikud vaated jalge alla tallatakse ning vihkamise ja vägivalla ideoloogiaga asendatakse. Raamat toob lugejani fakte holokausti kohta ja üritab seletada, kuidas mõeldamatu võimalikuks sai. Raamatule kirjutas eessõna president Arnold Rüütel. Eesti ajalugu käsitleva peatüki autor on Jaan Tõnissoni Instituudi Kodanikuhariduse Keskuse juhataja Sulev Valdmaa.

Raamatusse on kogutud artiklid ja fotod turismiajaloost, mis ilmunud peamiselt 30ndatel aastatel.

Henning von Wistinghausen töötas 36 aastat Saksamaa Liitvabariigi diplomaadina. Kõigest mõni päev pärast Eesti taasiseseisvumist asus ta ametisse Saksa suursaadikuna Eestis, jäädes sellele ametikohale kuni 1995. aastani.

Autor on pärit sellisest baltisaksa perekonnast, kelle kodumaaks oli 300 aastat Eesti. Põhitöö kõrvalt on ta koostanud ja avaldanud uurimusi Eesti ajaloost. Oma mälestustes, mis hõlmavad nii Leningradi Saksa peakonsuli aega kui ka Tallinna-aastaid, vaatleb Wistinghausen Eesti kui endise Nõukogude liiduvabariigi nüüdisaegseks demokraatlikuks turumajanduslikuks õigusriigiks muutumise protsessi ja Eesti naasmist maailma riikide ühendusse. Selles seoses räägib ta ka Saksa-Eesti suhete taastamisest ja inimestest, kes nendel aastatel selles tegevuses osalesid.

Suvi 1944. Saksa väed on okupeerinud Budapesti ja Ungari juutide küüditamine surmalaagritesse on alanud. 9. juulil saabub linna noor mees Rootsist, kes võtab endale eemärgiks kaitsta sellise saatuse eest "nii palju inimesi kui võimalik". Oma missiooni täitmiseks on tema käsutuses vaid Rootsi diplomaatiline pass ja Ameerika rahaline toetus. Ometi õnnestub tal päästa kindlast surmast enam kui 100 000 juuti, enne kui ta jaanuaris 1945. a. Punaarmee kätte vangi langeb. Sellest päevast peale on ta teadmata kadunud.