Vabadussõja merelahingud on osa suurest võitlusest, mis tagas Eesti Vabariigi püsimajäämise 20. sajandi esimese veerandi sõjakeeristes. Saatuse tahtel sai meie liitlaseks tolleaegne üliriik merel - Briti impeerium - ja Suurbritannia ning Eesti ühendlaevastikul õnnestus vastas olev punane Balti laevastik suruda Soome lahe idasoppi, kuhu see jäi järgnenud kahe-kümneks aastaks. Kuidas see kõik toimus, sellest jutustabki siinne raamat.

Lugeja hoiab käes juba autori kolmandat raamatut Punaarmee 8. eesti laskurkorpuse sõjateest Teises maailmasõjas. 2014. aastal ilmunud kaks raamatut jutustavad laskurkorpuse sõdimistest Velikije Lukis ja Kuramaal. Kolmas raamat seob need sündmused omavahel ja täidab vahepealse tühimiku. Käesolev raamat jutustab laskurkorpuse pooleteiseaastasest istumisest Venemaal rinde tagalas, tema teekonnast tagasi Eestisse, rollist Tallinna vallutamisel ja katsumustest Saaremaal. Erilist tähelepanu on pööratud Emajõe forsseerimisele, sündmustele Tallinnas 22. septembril 1944, Tehumardi öölahingule ja Vintri dessandile, mida on käsitletud suure põhjalikkusega, samuti on antud ülevaade nende sündmuste kajastamise muutumisest läbi aegade. Korpuse tagalasistumist ja rindetegevust on näidatud nii juhtkonna, ohvitseride kui ka lihtsate sõjameeste seisukohalt. Lisaks asjaosaliste mälestuskatketele on raamatus rohkesti kasutatud ka seni avaldamata fotosid ja joonistusi.

Luttwak uurib õhujõudude rolli 1991. a. Lahesõjas, mille planeerijate hulka ta ise kuulus. Seejärel täheldab ta "postheroilise" sõja esilekerkimist 1999. a. Kosovo sõjas, mis oli küll Ameerika Ühendriikide sõda, kuid mille käigus ei saanud surma mitte ainsatki Ühendriikide sõdurit. Luttwak selgitab ka sõja jooksul aset leidvat "vastandite teineteiseks pöördumise" efekti. Nii ületatakse tavapärane lineaarne loogika näiteks siis, kui rindejoone ülemäärase väljavenitatuse tõttu võit kaotuseks pöördub või kui sõda omaenda ammendumise teel päädib rahuga. Autor toob näiteid alates Vana-Roomast ja lõpetades tänapäevaga. Ta liigub Barbarossa plaani ja Pearl Harbouri mõõtu operatsioonidelt pisemate sõjaliste kokkupõrgeteni ning rahustrateegialt kõige moodsamate operatiivmeetoditeni. Seeläbi toob Luttwak, selles valdkonnas maailma üks tunnustatumaid autoriteete, esile sõjalise nurjumise ja edu ning sõja ja rahu peadmurdva loogika.

Teises raamatus jätkab Eesti Vabariigi presidendi kantselei ülem Elmar Tambek (1897–1991) oma mälestusi kodumaalt. Pühendades selle bolševike ja natside süütute ohvrite mälestusele hõlmab raamat ajaliselt N. Liidu okupatsiooni esimest perioodi (1940-1941) ja sellele järgnenud Saksa okupatsiooni Eestis kuni autori lahkumiseni siit 20. septembril 1944. Nagu käesoleva väljaande esimesele, nii ka teisele raamatule on kirjutanud lühikese kommenteeriva järelsõna ajaloodoktor Enn Tarvel.