Autorit on köitnud huvitav periood Jaan Anveldi, EKP ühe juhi, publitsisti ja kirjaniku elust. Teos sisaldab üliõpilase Jaan Anveldi kirju oma tulevasele naisele ja autoripoolseid vahetekste tolleaegse (1909-1912) elukorra ning poliitilise õhustiku kohta. Vaadeldav aeg on lühike, ent oluline Jaan Anveldi kujunemises.

Raamat koosneb kolmest osast: ühise tegelasega proosatsüklist "Marju hetked", näidendist "Kirjand pea peal seistes" ja viiest lühijutust-proosakillust, mis on koondatud tsüklisse "Flöödiviis". Selles kogus püsib autor juba eelmisest raamatust "Ränd tuttaval tänaval" tuntud ainevallas - meil vähekäsitletud teismeliste maailmas (tütarlapse pilguga nähtuna), oma õhkkonna, vaatenurga ja psühholoogiaga. Reet Kudu palad on psühholoogiliselt usaldust äratavad.

Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.

Arvo Vallikivi teos loob omaette rahvaluuleliku maailma, kusjuures selles on kasutatud mitmeid Aasia ja Ameerika põlisrahvaste rahvaluule motiive. "Põhjanaela paine" on katse viia kunstiteose vahendusel lugeja kokku rahvaluule tunnetuslike ja esteetiliste väärtustega.