"Kaemusi Eestist" tähendab vaatlusi Eesti kohta, aga ka Eestist väljapoole, muud maailma haaravalt. Kas on identsus - iseendasamasus - midagi muud kui pidev liikumine, dünaamika enda ja teiste vahel, läbikõne teisega, vabadus liikuda, vabadus kõnelda?

Maailmakuulsa prantsuse kirjandusteadlase ja semiootiku Roland Barthesi (1915-1980) "Mütoloogiad" (1957) on kogumik iroonilisi lühietüüde 1950. aastate prantsuse ühiskonnast, mis on tänaseni laialt loetud ja tõlgitud. Raamatu viiskümmend kolm esseed analüüsivad mitmesuguseid ühiskondlikke ja ajakirjanduslikke nähtusi, mida Barthes nimetab tänapäeva müütideks. Varustatuna semiootiliste analüüsivahenditega avab Barthes armutult, ent vaimukalt väikekodanlikke käibetõdesid ning ajakirjanduslikke klišeesid. Raamatu lõpetab pikk saatesõna "Müüt tänapäeval", mis võtab kokku Barthes'i tollased arusaamad semiootikast.

Õpikus antakse ülevaade noorsoo kasvatamisel esinenud ideedest ja organisatsioonilistest vormidest ürgajast kuni tänapäevani. Esimeses osas käsitletakse kasvatuse sisu, meetodeid ja korraldust kapitalismieelses ühiskonnas. Teises osas vaadeldakse kodanliku pedagoogika silmapaistvaid teoreetikuid ja kodanliku kooli ning koolisüsteemi kujunemist. Kolmas osa on pühendatud kasvatusele kapitalismi üldkriisi ning sotsialismi võidukäigu ajastul. Erilist tähelepanu on pööratud noorsoo kommunstlikule kasvatusele praeguseks juba ajaloohõlma vajunud Nõukogude Liidus ja teistes sotsialismimaades. Õpiku lõpus antakse ülevaade nõukogude koolist ja pedagoogikast täna ja homme. Õpik on mõeldud Eesti NSV kõrgkoolide pedagoogiliste erialade üliõpilastele.

Mitte väga arvukate II maailmasõja lahinguid ja otsustavaid momente kirjeldavate teoste hulgas on eriline koht Wilhelm Tieke raamatul "Truuduse tragöödia" - III (germ.) SS-Soomuskorpuse võitlus ja häving. Autoril ja tema kaastöölistel on õnnestunud kujutada juba teose alguses aimuvat erilist vaprust, rasket võitlust ja ahastamapanevat kadu kätkevat tragöödiat väga mehiselt, aga samal ajal ka väga vapustavalt, nii et kirjeldus köidab lugeja meeli lõpuni. Raamatus käsitletakse III (germ.) SS-Soomuskorpuse moodustamist ja ta võitlusteed, millele lisandub kõigi sel ajal korpusele allutatud väeosade lahingutegevuse kirjeldus. Heinz Höhne, ajakirja "Spiegel" ajaloolane Raamat tutvustab ühe võimeka väekoondise saatust, tema võitlusi Leningradi lähistel, Narva jõel, Sinimägedes, Tartu rindel, Kuramaal ja lõpuks Berliinis. Sõja lõpul oli Relva-SS koosseisus 38 diviisi, kuuludes 13-ne armeekorpuse koosseisu. Relva-SS mundrit kandsid üle 400 000 riigisakslase, 310 000 sakslast teistest riikidest ja rohkem kui 200 000 vabatahtlikku kogu Euroopast. See on III (germ.) SS-Soomuskorpuse dramaatiline ajalugu, selle väekoondise ennastohverdav sõjatee on dokumentide varal tõestatud ja täpselt jälgitav. Väekoondise, mille kohta ei ole ka veel rohkem kui 50 aastat pärast sõja lõppu suudetud üksmeelset hinnangut anda. Selles üksuses võitlesid norralased, rootslased, taanlased, hollandlased, belglased, soomlased, lätlased, Rumeenia sakslased jt. "Truuduse tragöödia" on kirja pannud Wilhelm Tieke, mees, kes nendes sündmuses on ise osalenud.