Siberis elav vene kirjanik Vadim Makšejev küüditati 1941. aasta juunis koos isa, ema ja väikese õega Eestist, Kiviõlist Siberisse. 1942. aastaks oli kogu perekonnast ellu jäänud ainult tema. Makšejev on uurinud arhiivides tolleaegsete jõustruktuuride ja parteiorganite dokumente, mis käsitlevad väljasaatmisi Narõmi ringkonda ja väljasaadetute elu seal alates 1930. aastate algusest, mil Narõmi kanti asustati sunniviisiliselt ümber kulakuid, ja lõpetades „uue kontingendiga“, kelleks olid 1941. aastal Leedust, Lätist, Eestist ja riigi teistest piirkondadest küüditatud inimesed. Käesolev kogumik sisaldab dokumente, küüditatute ja autori isiklikke mälestusi ning kommentaare nende ränkade repressioonide all kannatanud inimeste elust ja saatusest. Raamatut on täiendatud Vadim Makšejevi isa elukäiku kajastavate dokumentidega Eesti arhiivides.

Edward Lucase vahe ja murelikuks muutev ülevaade Venemaa kaldumisest viimasel kümnekonnal aastal autokraatia suunas näitab, et Kremli üha agressiivsem käitumine ohustab Euroopat, Ameerikat ja kogu maailma. Venemaa on ähvardanud suunata tuumaraketid Ameerika liitlaste peale Ida-Euroopas ning alustanud taas pidevaid tungimisi NATO õhuruumi. Kremli kompaniid vallutavad Euroopa gaasiturgu, sõlmides riikidega kahepoolseid lepinguid. Venemaa mitte ainult ei püüa Euroopat “jagada ja valitseda”, vaid proovib kõrvale tõrjuda ka Ameerika, oma kõige võimsama vastase vana külma sõja ajal. Ajal, mil Kreml ajab hambad irevile, selgitab “Uus külm sõda” nii tema taktikat kui ka Lääne nõrkusi, nii seda, kui ohtlikult lähedal on meie lüüasaamine, kui ka seda, kuidas me siiski suudame veel võita. Raamatu autor Edward Lucas on õppinud Londoni Majanduskoolis ja Krakówi Jagiełło ülikoolis. Ta on ajakirja The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent ning kajastanud piirkonna sündmusi juba alates 1986. aastast, töötades vahepeal ka Moskvas, Berliinis, Prahas, Viinis ja Balti riikides.

Ida-Preisimaalt pärit noore sõduri mälestused kaitselahingutest 1945. a alguses Ida-Preisimaal, tsiviilelanike põgenemisest, vangilangemisest Punaarmeele ning elust sõjavangina okupeeritud Eestis ja Siberis kuni tagasipöördumiseni kodumaale. Rudi Mallasest, Ida-Preisimaa taluniku pojast, sai II maailmasõja lõppaastal, 1945. aastal 17-aastaselt mobiliseerituna suures sõjas otsene osaleja. Noore poisina pidi ta saatuse tahtel osa saama sõjakoledustest, mis ühteviisi puudutasid nii rindevõitlejaid kui ka tsiviilisikuid. Punaarmee hirmuteod 1944. aasta sügisel Ida-Preisi külas Nemmersdorfis ja mujal vallandasid hiiglasliku tsiviilelanikest põgenike voolu. Rudil tuli 4-torulise õhutõrjesuurtüki, nn Vierlingiga kaitsta põhiliselt sõjapõgenike teid Vene lihuniklendurite eest, kes madallennul põgenikekolonne ründasid. Samuti tuli tal osaleda kaitselahingutes Heiligenbeili linna juures, mis oli Punaarmeele viimane takistus teel Königsbergi peale. Väeüksus, kuhu ta kuulus, jäi kotti. Tema vangilangemisel karjusid punaarmeelased oma komandörile: "Lase ta maha!" Rudi õnneks osutus komandör inimlikumaks ja ta jäeti ellu. Edasi tuli Rudi Mallasel läbi teha ränkraske vangipõli okupeeritud Eestis ja Venemaal. Nagu tema raamatust võib lugeda, vaevasid teda pidevalt koduigatsus ja nälg, aga tihti ka külm. Eestlastesse suhtub Rudi Mallas suure lugupidamisega ja mäletab veel rohkesti eestikeelseid väljendeid, nagu olen saanud kogeda.

Venemaa vabama ajakirjanduse vaade sellele, mis ja miks juhtus ülemöödunud aastal Gruusiaga. Huvitav on jälgida mõne autori dilemmasid: ühelt poolt on selge, et tegu oli nõmeda sõjaga, teisalt – "hea või halb, aga see on minu armee," kes koledusi korda saatnud. Ka Gruusia tegemistest antakse pilt mitme nurga alt, mis peaks veel kord näitama, et maailm ei ole mustvalge. Suurepärane ja põhjalik essee Mart Laarilt.