Eesti Vabariik – 1920. ja 1990. aastad

Valve Mäesalu (s 1922) kuulub põlvkonda, kelle lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi aega ja iseseisvasse ellu tuli astuda sõja ja okupatsioonide tule all. See põlvkond elas üle tohutuid kaotusi, aga need, kes rasketest aegadest läbi tulid, on oma kõrgele vanusele vaatamata tänaseni sitked ja terava mõistusega. Valve vanemad olid töökad ja hästi hakkamasaavad poepidajad ja toiduainetetööstuse omanikud Keilas. Valve sai hariduse Elfriede Lenderi gümnaasiumis, Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis ja Tartu Ülikoolis. Pöördelised 1940. aastad tõid leina ka tema peresse. Valve abikaasa Arnold Mäesalu osales Toomas Hellati "Haukka" ja "Tümmleri" luuregruppides ning arreteeriti 1944. aasta novembris. Vaatamata isikliku elu tragöödiatele, "kulaklikule" minevikule, püüdele mitte millegagi silma paista ja raskele algusele Loomade Varumise Peakontori erinevates filiaalides, jõudis Valve parteisse astumata Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Turustuse Valitsuse ekspordi osakonna juhataja ametipostini. Ta ise leiab, et teda on kogu elu head kaitseinglid hoidnud.

Soomepoiste lühielulood

Elmar Õun (1906–1977) on lugejale tuttav ehk eelkõige oma Hiiumaa-romaanidega "Unustatud naised" ning "Meri ja maa". 1936. aastal ilmunud "Soomusrongil" on lugu vabatahtlikest, kes astusid Vabadussõtta soomusrongivõitlejatena. Õun kirjeldab nende igapäevaelu, lahinguid, dessandiskäimist, seiklusi naistega, sekeldusi supirongiga. Soomusrongist sai neile meestele kodu.