Mälestusteraamat Eesti taasiseseisvumise ajast aastail 1990-1992. Illustreeritud fotodega.

"Paul Pinna isikus on eesti rahva geenius esile toonud väga haruldase ja seni kordumatu suuruse, kelle intuitsiooni, momentaanset leidlikkust, loovat üm-berkehastumist rõhutavad kõik, kes temaga on kokku puutunud." Artur Adson Paul Pinna (1884?1949) sündis Tallinnas linnaametniku peres ja alustas varakult teatritegevust Estonia seltsis. Näitlejana debüteeris 1901 ja kujunes hinnatud esinejaks. Üks Estonia kui kutselise teatri asutajaid. Andis koos Theodor Altermanniga välja teatriajakirja Näitelava. Aastal 1913 esines Saksamaal Kieli linnateatris ja 1914?15 edukalt Venemaa teatritruppides. Esimese maailmasõja puhkemisel naasis Eestisse, kuid Estonia teater oli muudetud hospidaliks. Pinna otsustas teatritegevust jätkata Moskvas, aga juba aasta pärast tuli kodumaale tagasi. Töötas Draamateatris, olles nii teatri direktor, näitleja kui ka näitejuht (1918?22). Aastal 1923 pani ta aluse Rahvateatrile, mis tegutses 1927. aastani. Jätkas teatritegevust Estonias. Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti 1941. a Punaarmeesse, viibis Venemaal tööpataljonis, hiljem määrati Eesti NSV riiklikesse kunstiansamblitesse. Pärast sõda töötas elu lõpuni Estonias.

Raamat on välja antud teeneka spordipedagoogi ja õppejõu ning mitmete võimlemisalaste raamatute autori Uno Sahva (1925-1996) 80. sünniaastapäevaks. Teose koostaja professor Eduard Vääri on üle 45 aasta olnud Uno Sahva kaaslane ülikoolis, spordisaalis, suusamatkadel, Mustametsas ja perekondlikel koosviibimistel. "Materjal liigendatakse kaheks suuremaks osaks, milles omakorda on alajaotused. Esimene osa sisaldab materjali Uno Sahva perekonnaloost, õpingutest, tööst õppeasutustes ja spordiorganisatsioonides ning võimlemise massiüritustes. Teine osa on meenutuslik, Uno Sahvast kirjutavad töökaaslased, sõbrad-tuttavad, perekonnaliikmed, õppejõud-võimlejad ja Mustametsa sporditare veel elavad inimesed. Uno Sahva kohta võib öelda, et ta pakatas elujõust, et ta põles särava leegiga. Sellega haaras ta kaasa paljusid ennast kehaliselt ja vaimselt tugevdama. Samas jõudis ta avaldada teoreetilisi ja praktilisi teoseid ning õppevahendeid, oli sadade ettevõtmiste algataja ja läbiviija. Temal oli käsitamatu võime sütitada masse, neid õpetada ja juhtida - ta oli spordi- ja rahvamees." Eduard Vääri

Kirjandusteadlane August Eelmäe (s. 1931) töötas aastast 1971 vastasutatud Fridebert Tuglase Majamuuseumi juhatajana ning juhtis aastail 1993-2002 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonda. Tema tööpaigaks oli eesti kultuuriloo legendiks kujunenud "valge maja mände seas". August Eelmäe 75. sünnipäevaks ilmunud kogumik sisaldab autori seni raamatusse koondamata uurimusi ja esseesid, helisalvestistelt litereeritud sõnavõtte ja peokõnesid. Käsitluste ühe osa keskmes on eesti kirjandusloo suurkujud Marie Under ja Friedebert Tuglas, kaasaelamisega on maalitud portreed nende elukaaslastest Artur Adsonist ja Elo Tuglasest, samuti kõiki nelja ühendavast majast Nõmme mändide all. Eraldi rühma moodustavad esseed eesti kirjanduse suurtest ja väikestest autsaideritest Jaan Oksast, Kusta Toomest ja Richard Kullerkupust, milles on mõndagi esmaavastuslikku.