Splendid Hotellis sõltub kõik minust. Ma ei tohi mitte vähimatki asja unarusse jätta. Splendidi eest hoolitsemine hõivab mu täielikult. Vanaemal oli õigus. Vähehaaval ununesid tal koguni filmid. Lõpuks ei lehitsenud ta isegi oma ajakirju. Midagi muud peale Splendidi ei olnud tema jaoks enam olemas. Ta tuli oma eluga hästi toime. Mul on palju raskem kui temal, sest hotell on vana ja lagunenud. Vanaemal oli kõik olemas, et hakkama saada. Tema kõige suuremaks teeneks oli ehitada Splendid sinna, kuhu keegi ei oleks seda ehitanud.

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Shaw esimene ja tõeliselt populaarne romaan «Noored lõvid» ilmus 1948. aastal. Teoses jutustab Shaw elava ja klassikalise, ent tänapäevalgi värskena tunduva loo Teises maailmasõjas sõdivatest tavalistest sõduritest. Minategelaseks on autor valinud noore ameerika filmiprodutsendi, tagasihoidliku juudi, keda ootab kodus vastne pruut. Shaw oskab väga oskuslikult kirjeldada sõja tegelikku ulatust, keerulisust ja eri tahke. Raamatu pealkirjas mainitud noored lõvid ongi kolm sõpra oma murede, rõõmude, lootuste ja kartustega sõja tormilistes keerdkäikudes. Kirjanik ise osales USA vägede koosseisus ka ise Teises maailmasõjas.

«Tule mu kõrvale, tule!» Ja sirutades välja oma käed, mis ihast otsekui pikemaks said, püüdis ta noorukit haarata ja enda juurde tõmmata. See aga põgenes, heites talle ette häbitust. Vihast meeletuna ja kartes, et Oddoul teeb avalikuks häbi, millesse ta oli langenud, otsustas ta siis ise noormehe hukata, et see mitte teda hukatusse ei viiks. Ahastaval häälel, mis terves lossis vastu kajas, karjus ta appi, nagu oleks ta tõepoolest suures hädaohus. Kokkujooksnud toaneitsid nägid noort munka põgenemas ja kuningannat, kes püüdis ennast voodilinadega katta. Kõik üheskoos hakkasid kisendama mõrtsukatööst. Ja kui kära peale kohale rutanud kuningas Brian tuppa astus, nägi ta Glamorgane´i, juuksed sassis ja silmad pisaraist läikimas, kes näitas talle oma rinda, mille ta metsikuis armupiinades oli küüntega katki kraapinud. «Mu isand ja abikaasa,» ütles ta , «te näete vägivalla jälgi, mille ohvriks ma langesin. Alatust ihast aetuna lähenes mulle Oddoul ja tahtis mind väevõimuga võtta.» Neid kaebusi kuuldes ja seda verd nähes andis kuningas metsikus vihas oma valvuritele käsu noor munk kinni võtta ja lossi ees kuninganna silme all elusalt ära põletada. Sellest sündmusest teada saades läks Yverni abt kuninga juurde ja ütles: «Kuningas Brian, sellest näitest ilmneb teile erinevus kristliku naise ja paganliku naise vahel. Rooma Lucretia oli kõige vooruslikum paganlike vürstitaride hulgas; ometi ei olnud tal jõudu, et end kaitsta ühe noore himutseja rünnakute vastu, ja masendatuna oma nõrkusest, langes ta meeleheitesse, kuna aga Glamorgane hullunud ja kõige kardetavamast deemonist vallatud kurjategija kallaletungijale võidukalt vastu pani.»