Minu kontsenter – jah, ma isegi ei oska öelda, mis see päriselt on – vastab 19. sajandi kirjamehele (literaadile). See, mida küll tunnistan, on tundlikkus sõnakujundi vastu ning tung otsida kõikjalt (mitme)tähenduslikku sõnumit. Ja kui kirjutamiseks/eneseväljenduseks on läinud, siis olen püüdnud ka ise seda järgida. Nõnda mõtlesin, et mul ei ole ehk isegi õigust nimetada siinset raamatut l u u l e koguks, ehkki ta vormiliselt seda on, koondades minimaalse valiku erinevatel aastakümnetel kirjutatud poeetilistest hetkedest. Sest kui ei ole ambitsiooni, siis ärgu olgu ka pretensiooni. Sestap pöördusin muusika poole, mis seisab luulena võetavale sõnaloomingule kõige lähemal. Ja nii kannabki raamat alapealkirja – "fuuga".