1952. aastal avaldati Ameerika ajakirjas Life artikliseeria, millest hiljem koostati raamat „Stalini kuritegude salajane ajalugu“. Selle raamatu teavet kasutasid vene ajaloolased ja kirjanikud laialdaselt juba enne selle ilmumist NSV Liidus. Endise NKVD ametniku Aleksandr Orlovi kirjutatud raamatus on mälestusi ja poliitilist analüüsi 1930. aastate sündmustest – Stalini julmustest Suure terrori ajal.

Selles raamatus ilmub hollandlanna Margaretha Geertruida Zelle alter ego, eksootiline tantsijanna Mata Hari, lugeja ette kogu oma äraspidises ekstsentrilisuses: naine, kelle terve täiskasvanuelu oli üksainus fantastiline valede ja pooltõdede võrgustik, kurtisaan, kelle ülevoolav, kütkestav seksuaalsus tõmbas mehi nagu magnetiga. Kui Mata Hari poleks Esimese maailmasõja keerises teinud katastroofilist otsust astuda spionaažimaailma, võinukski ta jääda üheks Prantsusmaa arvukatest, unustuse hõlma vajunud grande horizontale’idest. See, mis edasi juhtus, oli aga osalt farss ja osalt tragöödia, mis lõppes Mata Hari hukkamisega 1917. aasta oktoobris. Enda teenistusse jõudsid ta värvata nii sakslased kui ka prantslased – ja sama kaalusid venelasedki. Needsamad kahjutud fantaasiad ja luiskelood, mis ümbritsesid tema lavakuju, said nüüd osaks sõjaaja topeltagentide surmatoovast mängust. Häbistavate sõjakaotuste õigustamiseks oli Prantsuse võimudel vaja kinni püüda salakuulaja. Mata Harist, tantsijannast, kurtisaanist ja fantasöörist, sai nende peaauhind.

Võiks arvata, et nad olid õnnetähe all sündinud: ilusad, jõukad, suursugused, andekad. Kuid saatus on tujukas, tahab, tõstab seitsmendasse taevasse, tahab, heidab hädaorgu. Ent tavaliselt nõrgaks peetavad naised ei soovi olla pimeda fortuuna mängukannid. Sellest kõigest räägibki Ljudmilla Tretjakova raamat "Venemaa jumalannad".

Praktilisi näpunäiteid meediaasjatundjatele