"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Need kaks armastust olid keisrinna Elisabeth ja näitlejanna Katharina Schratt. Keiser, absolutismi-idee viimaseid kandjaid eelmise ja käesoleva sajandi Euroopas, oli tegelikult üksildane mees ka eraelus. Habsburgide dünastia läks oma loojangule vastu Austria-Ungari keisrikoja intriigide saatel.

Seitse inimpõlve tagasi, millal issanda aastaid oli täitunud 1697, kutsus jumal Rootsi õiglase kuninga Karl XI oma rahuriiki ja siis hakkas üsna noorukese kuningana maad valitsema tema poeg Karl Kaheteistkümnes. Samal ajal... tabas ta suurt ja vägevat riiki, kõige enam aga selle kauget meretagust Eestimaa-nimelist provintsi painav viletsus... Ilmselt eesti kirjanduse haaravaim Põhjasõja-aineline romaan on sündinud mitmeti vastuolulise kirjaniku Enn Kippeli sulest. Esmatrükis 1937. aastal ilmunud kaheosalise romaani "Kui Raudpea tuli"teine trükk ilmus juba kaks aastat hiljem. Kolmandat trükki tuli oodata aastani 1996, kuid põhjuseks polnud teose vähene kirjanduslik väärtus, vaid pigem Nõukogude režiimile vastuvõetamatult soodsas valguses näidatud "vale poole" ehk Rootsi Põhjasõja-aegne tegevus. Liiati on raamatu nimikangelaseks noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea ise.

Romaan annab laiahaardelise pildi Ivan IV-ndast, kellele bojaarid andsid hüüdnimeks Groznõi I osa: Tsaar Ivan IV palavaimaks unistuseks on jõuda välja mere äärde, omada sadamaid Läänemere kallastel, selleks et kaubelda otseselt Euroopa maadega. Ning Moskva riigis hakatakse tegema ettevalmistusi suureks sõjaks. Sõjaettevalmistuste kõrval leiab tsaar Ivan aega ka oma perekonna jaoks: autor näitab teda hellitamas oma väikesi poegi Ivani ja Fjodorit, nõu pidamas armastatud tsaarinna Anastasiaga. Oma võimu kindlustamiseks lähendab tsaar endale lihtsamast soost inimesi, tõrjudes kõrvale bojaare, kes seetõttu hauvad tsaari vastu kurje plaane ning ei poolda sõjakäiku Liivimaale. Sõja algus on edukas: Vene sõjavägi saab enda kätte Narva, Vastseliina, Tartu ja rea teisi kindlusi. Kuid bojaaride salasepitsused muutuvad üha tugevamaks, nad otsivad liitu Poola-Leedu kuningaga, tsaar kahtlustab neid ka oma abikaasa Anastassia surmas. Kõigest hoolimata tehakse veel laialdasemaid ettevalmistusi Liivi sõja jätkamiseks.