Pulmavanema soovitusi, traditsioonid ja mood pulmarõivais, muinasjutulised pruutkleidid, loorid ja lillepärjad, kaunid pulmakutsed, pulmatort kui pulma kroon, pulmaetikett.

João Lopes Marquesil on kulunud kümme aastat, et saada kinnitust aimdusele, mis valdas teda juba esimest korda Tallinnasse maandudes: Eesti on üle mõistuse naiselik. Kummaline kirdekaare rahvas, kelle feminiinsus jääb ametlikus statistikas varju. Ometi peegeldub just Eesti naistes Eesti elu ilu ja poeetika. Lisaks reale järeldustele leiate "Eesti ilu välimäärajast" vaateid tänast Eestit iseloomustavatele nähtustele, nagu noorte väljaränne, üksikemadus, Facebooki-maania, tragid väikelinna tüdrukud, mõõduvõtt soomlastega, homofoobsed eelarvamused, Eesti naiste kiindumus roosadesse toonidesse. Ja palju muud. João Lopes Marques on Eestis elav Portugali kirjanik. "Eesti ilu välimääraja" on tema sulest juba kolmas raamat, mis vaatleb ja analüüsib elu meie väikeses konnatiigis. Varem on ilmunud "Minu ilus eksiil Eestis" ja "Minu väga ilus eksiil Eestis". João lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.

Poola kirjaniku ja teleajakirjaniku Roman Dobrzyński usutlus esperanto keele looja L. L. Zamenhofi lapselapse L. C. Zaleski-Zamenhofiga on huvitav, ajaloolise väärtusega kirjapanek, mis tutvustab kahe suure isiksuse, Doktoro Esperanto ja tema Prantsusmaale elama asunud ehitusinsenerist pojapoja kaasaega, elu ja saatust. See on sisukas kolmekõne võrdsete partnerite vahel, mille ulatuslik teemade ring hõlmab muu hulgas rahvaste ja riikide ajalugu, keeleteadust ja tehissaarte ehitamist.

Raamat sisaldab tuntud filosoofi, muusiku ning arsti Albert Schweitzeri (1875-1965) neljaosalisena kavandatud "Kultuurifilosoofia" kaks esimest osa: "Kultuuri allakäik ja taasloomine" ning "Kultuur ja eetika" (esitrükk 1923). Teoses analüüsitakse kultuuri mandumise põhjusi ja osutatakse ühtlasi kultuuri uuestisünni võimalustele. Pühendades palju tähelepanu eetilise mõtte ajaloole, eritleb autor kriitiliselt eetikasüsteeme Vana-Kreekast kuni läinud sajandi lõpuni. Uut optimistlikku maailmavaadet otsides jõuab mõtleja oma humanistliku eetika põhiprintsiibini "aukartus elu ees". Tänapäevale nii haruldase mõtlejatüübina, kelle filosoofia ja võltsimatu humanism, kõlbeliselt terviklik elu ja tegevus ajastu vaimsele situatsioonile mõju avaldasid, väärivad Schweitzeri ideed loovat suhtumist seoses mitmete nüüdisprobleemidegagi.