Raamatus kirjeldatakse võitlust tulega kauges minevikus, mil tulekahjude kustutamine oli linnakodanike naturaalkohustus, ning tuletõrjeorganisatsiooni loomist ning tegevust Eestis. Antakse ülevaade tuletõrje tegevusest ja saavutustest nõukogude korra ajal.

Raul Vaiksoo koostatud „Aja lugu” on väga mahukas ning erakordse metoodika alusel koostatud ajalookogumik, milles vaadeldakse Eesti ajalugu rööbiti Euroopa ja maailma ajalooga autori enda koostatud sadade täpsete ja värvikate ajalookaartide, diagrammide, enam kui tuhande foto, värvipildi ja joonistuse kaudu, millele on lisatud asjakohased selgitused ning loendamatult huvitavaid ajaloofakte. Raamat on ammendamatu teadmiste varasalv nii ajaloohuvilisele õppurile kui uue nurga alt näitlikustatud põnev materjal asjatundjale ning teadlaselegi. „Aja lugu“ vaatleb üksikasjalikult ajaloo kulgu alates „Suurest Paugust“ kuni varakeskaja lõpuni. Eesti ajaloo kaardid on esitatud koos Läti aladega ning meie rahvaste põimunud ajalugu on käsitletud üheskoos, nagu on Eesti ajalugu käsitledes näidatud kronoloogilisi seoseid ka kaugema Vana Maailma ajalooga. Raamat pakub ülevaatlikku infot maailmakultuuri arengust. Selle ilmestamiseks on autor loonud ja välja töötanud skeemid: tähestike kujunemisest, mandrite tekkest, inimkonna tekkest, tsivilisatsioonide tekkimisest, ajaloolistest arengutest Eestis ja maailmas vanaajal ning keskajal, Eesti muinasaja kokkuvõtte, vanaaja kokkuvõtte, piibliloo kaardid, numeratsioonide tekkimisest ja kujunemisest, mõõtühikutest mõõtesüsteemidest, keelte tekkimisest ja levikust, vanaaja riikide ajatabelitest ja valitsejatest, jne. Tuginetud on suurele allikate hulgale, kusjuures kasutatud on vaid süvateaduslikke ja tunnustatud teadlaste uurimusi nii Eestis, Lätis kui ka mujal maailmas. Kaardid, skeemid, diagrammid ja tabelid jne on pea kõik autori enda rekonstruktsioonid ja eranditult kõik autori enda kujundatud. Et luua terviklikku ettekujutust ajaloost, on poliitilis-majandusliku ja kultuuriajaloo kõrval esitatud ka piirkondade geograafiline ja geoloogiline ajalugu. Raamatus on 448 värvilehekülge, 170 kaarti, 150 diagrammi ja tabelit ning üle 1100 foto, värvipildi ja joonistuse.

Raamat, mille avad, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ I osale. See on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba järgmine raamat. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele. Teises köites leiavad käsitlust näiteks Palmse, Maardu, Malla, Rogosi, Vormsi, Hiiu-Suuremõisa, Kolga, Albu, Sagadi, Purdi, Võisku, Mäksa, Käru, kokku umbes 30 mõisat. Tegemist on väga mahuka, rohkete illustratsioonidega ning kaunilt kujundatud suureformaadilise raamatuga.

Eestimaa Rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamat annab huvitava ja põhjaliku ülevaate rüütelkonna ja selle juhtide tegevusest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatut läbiv teema on baltisakslaste võitlus üha tugevneva keskvõimu surve (venestamise) vastu. Selles tugineti eriõigustele, mis olid saadud 1710. aastal, kui Peeter I liitis siinsed alad Venemaaga. 1917. aastal, kui tsaar Nikolai II kukutati, leidsid rüütelkonna juhid, et sellega on nad vabastatud lojaalsuskohustusest ja hakkasid meeleheitlikult otsima võimalust, kuidas ühendada Venemaa Läänemereprovintsid Saksamaaga. Suhtudes eestlastesse, eriti talupoegadesse, küll üldiselt heatahtlikult, kuid olles sügavalt omandanud balti parunite põlise veendumuse, et nemad on kutsutud ja seatud siinset põlisrahvast valitsema ja õpetama, ei suutnud ega tahtnud Ed. v. Dellingshausen möönda, et eestlased suudavad oma rahvusriigi rajada. Bolševike võimuhaaramine Venemaal, 1918. a. revolutsioon Saksamaal ning eestlaste üha tugevnev iseseisvusvõitlus lõpetasid rüütelkonna tegevuse 1918. aastal. Elu lõpuaastad veetis Ed. v. Dellingshausen Saksamaal, tegutses sealsetes baltisakslaste organisatsioonides ja kirjutas memuaare. Illustreeritud arhiivifotodega.