Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailme kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Torm oli raevutsenud kogu öö, nüüd aga tüündis see äkki ja tekkis surmavaikus... Haldor Bessason ärkas sellest vaikusest. Ta oli lamanud vajununa sügavasse ja unenägudeta unne. Ta ei maganud kunagi paremini kui siis, kui paha ilm möllas vana turbamaja ümber... Nüüd ta ärkas ja kuulatas imestusega pimeduses; - kas tõesti oli nii vaikseks jäänud?... Esimestel sekunditel ei võinud ta kuulda ühtki häält. Õhk oli natuke raske ja sumbunud väikses laepealses kambris. Oli kottpime ja ta ei võinud näha ühtki valgusekuma. Ta pööras enese teisele küljele ja kobas kätega pimeduses, mingist rahutusest äkki haaratud. Ta leidis sooja keha ümara õla ja käsivarre. Rahu ja julgeoleku tunne tuli talle jälle tagasi, ta ringutas ja ohkas mõnutundest.

Ühe Lõuna-Ameerika riigi asepresident korraldab uhke vastuvõtu Jaapani suurfirma juhile. Ooperisõber Katsumi Hosokawa auks on peole palutud laulma maailmakuulus sopran Roxane Coss. Sündmused võtavad ootamatu pöörde kui kogu kõrgeaulise seltskonna võtab pantvangi kohalik terrorirühmitus. Kriis ei lahene kiiresti ning pantvangide ja terroristide vahel tekkivad kummalised suhted. See on lugu inimeste käitumisest kriisiolukorras ja muusikast. Ann Patchett (s. 1963) on Ameerika kirjanik. «Bel Canto» sai ilmudes kiitust nii lugejatelt kui kriitikutelt, muuhulgas auhinnati romaani Orange Prize'i ja Pen/Faulkneri kirjanduspreemiaga. Raamatu põhjal on valmimas Bernardo Bertolucci lavastatud mängufilm.