Käesolevaga jõuab kodumaise lugejani üks enim tõlgitud ja kuulsamaid paguluses kirjutatud eesti romaane. Olles pääsenud eluga vabasse maailma, ei ole autor unustanud hukkunud kaaslasi ja on tundnud end pääsemise eest saatusele võlgu olevat. Elanud on A. Viirlaid 1944. aastani Eestis, siis lühikest aega Rootsis, 1945-1953 Inglismaal ja sealtpeale Kanadas. Romaani 2. osa tegevus keskendub metsavendade elu ja võitluse kujutamisele. Traagiliste sündmuste ahelat seob peategelase Taavi Raudoja perekonna saatus - oma poja elu hinnaga on Taavi sunnitud lunastama vabaduse endale ja võitluskaaslastele.

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Kukelokuti on mitmetahuline romaan armastusest, aust ja häbist. Romaani tegelasteks on filoloogiatudengid, aga ka meri ja jõgi, Kadriorg ja Supilinn, ühikas ja erakas, eesti luule ja Wiedemanni sõnaraamat.

Eranditult kõikide siin teoses kujutatud isikute taga on reaalsed inimesed, keda olen tundnud oma elu erinevatel etappidel. Enamik neist on surnud. Kusjuures suur osa neist muutus niinimetatud korralike inimeste silmis elavateks laipadeks enne oma bioloogilist lõppu. Neid nimetatakse jätisteks, aga mina nii ei arva. Pigem vastupidi. Pigem on jätised need, kelle poolt on loodud kommunistlik või kapitalistlik põrgu, kus mõned ei pea lihtsalt vastu ja valivad enda jaoks tee, mida nimetatakse kergemaks vastupanuks. Mõni nende seast on olnud tõepoolest lurjus. Paljus siin teoses kujutatud isikud on aga olnud oma inimlike omaduste poolest sedavõrd kõrgel tasemel, et maailma papid, kindralid ja poliitikud pole väärt nende juuksekarvagi. Tavaliselt leitakse säherdustest inimestest kõneldes, et nende koht on hullumajas. Aga kummal pool aeda on hullumaja?