Romaani tegevuslik leiab aset XVII sajandil - ajal, mil Fääri saared kannatasid omakasupüüdliku ja karmi läänihärra Christoffer von Gabeli rõhumise all. Kuningatel oli kombeks anda Fääri saared läänina soositud ametnikele ning kuna saared asusid Taanist kaugel, oli kuningal raske lääni haldamisel silma peal hoida.

Legendide käesolev väljaanne sisaldab tervet uut osa, mis eestikeelsena jõuab lugejani esmakordselt. Velleri humoorikas lühiproosa on saavutanud suure tunnustuse paljudes riikides, Venemaal on ta tõusnud kümne kõige loetavama autori hulka. Nevski prospekti legende on trükitud üle pooleteise miljoni eksemplari. Eesti keeles on MV-lt seni ilmunud proosakogumikud »Ühesõiduhobu» (1984), «Nevski prospekti legendid» (1999) ja «Nulltund» (2002). «Veller kirjutab Nevski prospektist ja Leningradist. Veller kirjutab nõnda, et see on kirjutatud ka (ühtlasi, mitte eriliselt) tänasest Eestist. Kes tahab teada, mis meil juhtub, mis on mille põhjustaja, see lugegu Vellerit. Erinevalt pooseautoritest pole Veller ropp. Isegi kui ta kirjutab ühispeldikust. Pole võimalik hõlmata hõlmamatut, nii nagu kinnitas Kozma Prutkov. Kuid miks on nõnda, et jubedust saab kirjeldada lihtsalt ja ropendamata? Minu meelest on vastus üks ja selge. Selleks on olemas aju.» Tiit Kändler Veller, Mihhail, s. 1948 Ukrainas, lõpetanud Leningradi ülikooli filoloogina, elab 1978. aastast alates Eestis, Venemaal ja Iisraelis, on Eesti kirjanike liidu liige ja Kultuurkapitali preemia nominent. Originaali pealkiri: Легенды Невского проспекта

Koloneliproua» on ühe öö romaan, sisemonoloog, mis laieneb oma ajastu läbilõikeks. See on lugu Soomest, kus valmistutakse sõjaks, elatakse Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel ning ollakse kõvasti kaldu viimase poole, kuni sõjaline liit laguneb. See on ka lugu ühest teisest liidust – põrgulikust abielust. See on lugu võimust, võimu haaramisest ja sellele alistumisest: abielus, äsja iseseisvunud riigis ja Euroopas. Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant. Raamatu tõlkeõigused on müüdud rohkem kui kahekümnesse riiki.

Kui sinu arust on Nora Ephron väga vaimukas ja armastad Nancy Mitfordi teoseid ning „Bridget Jonesi päevikut“ lugedes naeru lagistad, siis jumaldad ka Helene Hanffi. Tal oli stiili. Tal oli oma hääl. Tal oli üks neist jäljendamatu ellusuhtumisega naisintellektuaalidest 20. sajandi New Yorgis, kes ei hoolinud põrmugi, mida neist arvatakse. Näiteks kirjastust üleuputavatele lugejakirjadele lubas ta vastata nii: „Mina pole sedasorti autor, keda peaks avalikkuse eest kaitsma. Iga fänn, kes teile helistab, võib tahta mulle süüa pakkuda, ning õhtusöögikülalisena olen ma alati kättesaadav. Võite mu aadressi vabalt jagada.“

Teos, mida käes hoiad, on järg Helene Hanffi esimesele raamatule „Charing Cross Road 84“ mis ilmus esimest korda inglise keeles 1970. aastal. Naudid seda raamatut mitu korda rohkem, kui kõigepealt esimese osa läbi loed. See on võluv lugu eluunistuse täitumisest keskeas. Ja tänu autori imepärasele väljendusoskusele sisaldab see raamat tosinate kaupa häid tsitaate. Nagu Helene ise võinuks öelda: ÄRA ISTU NIISAMA SELLE SISSEJUHATUSE KALLAL, MINE LOE MU RAAMATUT.