Jessica Bruderi raamat pole romaan autori fantaasias sündinud tegelastega. See on ajakirjanduslik uurimus olukorrast Ameerika Ühendriikides pärast 2008. aasta üleilmset majanduskriisi. Paljud inimesed jäid tööta, aga paljud ei suutnud majanduslikult hakkama saada keeruliste elumuutustega nagu haigus, lahutus, elukaaslase kaotus, säästudest ilmajäämine börsil, kogunenud väikelaenud, kinnisvarahindade langus ja üürihindade tõus, kindlustusfirma pankrot. Nomaadid ei ole kodutud asotsiaalid ega boheemlaslikud hipid, vaid uus uhke rändhõim, kes elumuutustele kõige äärmuslikumalt reageeris. Läbi majandusliku šoki ja kogu senise elu kokkuvarisemise on nad taas jalgele tõusnud ja oma elu uuesti rööpasse saanud. Nad tunnevad ennast vabana, sõites sinna, kus on soodsamad olud ja paremad töökohad. Nad toetavad üksteist, luues sel moel ustava kogukonna. Kas see on maailma tulevik, üksikute julgete valik või tupiktee, seda näitab aeg. Jessica Bruderi 2017. aastal ilmunud raamatust sai kohemaid bestseller. Nende inimeste lood liigutasid režissöör Chloé Zhaod sedavõrd, et ta väntas raamatu põhjal filmi. 2021. aastal sai "Nomadland" kokku kolm Oscarit: parima filmi, parima režissööri ja parima naispeaosalise tiitli. Filmis mängivad ka raamatu tõelised tegelased Linda May, Bob Wells, Swankie jt.

Anna Haava (1864-1957) peatöö on ta luule, tema jutukirjandus on väike, ainult "Väikesed pildid Eestist". Kahetsetud on, et tal jäänud kirjutamata mälestused. Siiski on ammusest ajast avaldamist oodanud autobiograafiline teos "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest". See on ilus raamat peenetundelise hingeeluga lugejale, mille kaudu tekib elav pilt meie esiemade- ja esiisade-aegsest külast kui kultuurimiljööst.

Raamatus analüüsitakse eestlaste rännet Aserbaidžaani territooriumile XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul, eestlastest asunike tegevus sel perioodil, sh Bakuu Eesti Seltsi ja eesti riigi ametliku esinduse tegevust Aserbaidžaanis, ning kahe riigi – Eesti ja Aserbaidžaani – vastastikuseid suhteid. Raamat on mõeldud ajaloolastele, poliitikutele, õppejõududele ja magistrantidele, aga ka kõigile, keda huvitab väliseestlaste elu.

Lühimonograafias vaadeldakse ühe meie silmapaistvama luuletaja Henrik Visnapuu (1890-1951) vastuoluderohket elu ja loomingut. Ühelt poolt väga isikupärase käekirjaga lüürik, teisalt ka esseist, lüroeepik, dramaturg, kultuuripoliitik -- sellisena avaldas ta kirjanduse üldilmele sõjaeelses Eestis üsna tugevat mõju. Samuti ei saa jätta rõhutamata poeedi erakordselt novaatorlikku osa nii eesti luuleteoreetilise mõtte kui ka luulepraktika täiustamises XX sajandil.