Kaupo Meiel on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja. “Turg on jumal” koondab viimasel viiel aastal kirjutatud esseid, kolumneid ja kirjanduskriitikat. Ühtede kaante vahele jõudsid seega käsitlused raamatuist, taustaks pilguheidud elule, mida elati ajal, mil neid teoseid kirjutati, ilmutati ja loeti. Ajalistes tekstides elab autor kaasa inimeste iga-aastastele toimingutele, traditsioonide järgmisele, kõrvitsate kasvatamisele, harrastajate harrastustele, rannas päevitamisele ja majade rüütamisele jõuluehteisse. Ajatus kirjanduskriitikas leiab käsitlemist Andrus Kiviräha, Mart Kadastiku, Rein Kilgi, Aapo Ilvese, Kalju Kruusa, (:)kivisildniku, Kaur Kenderi ja paljude teiste eesti kaasaegsete kirjanike proosa- ning luulelooming.

"Oli kord noor, teatrist unistav tütarlaps, kes palus armast Jumalat, et talle lubataks kas või üksainuski kord astuda üle uhke "Vanemuise" lava, enne kui tol ajal ennustatud "sabaga täht" selle patuse maailma hukutab. See tütarlaps olin mina ja mulle lubati palju rohkem kui vaid üks kord astuda ihaldatud kunstitempli lavale. Ja mitte üksnes "Vanemuise", vaid ka "Endla", "Estonia" ja "Draamateatri" lavadele. Ning hiljem veel veidi kaugemalgi, siinpool Soome lahte vennasrahva maal samuti. Tervelt nelikümmend aastat anti mulle. See oli küll pikk aeg, kuid kunas saab inimlaps küllalt Veel ja veel igatses ta lisa. Ta unistas isegi tollest "ümmargusest arvust", viiekümnest aastast, poolest sajandist. Kuid Kõigevägevam määras teisiti."

Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel. Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks – sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas Francis Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus "Armunud Hemingway" näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed. Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.

"Neli veskit" (1946), "Väikelinna moosekant" (1946) ja "Ise idas – silmad läänes" (1948) on mälestused, mis kirjeldavad Artur Adsoni lapsepõlv 19. sajandi lõpus ja annavad üksikasjaliku pildi 20. sajandi alguse vaimsetest suundumustest.