EMALE Ma mäletan sind oma voodi ees, kui kesköötundi kukub seinal kägu. Näen praegugi veel pruunis juustekees su väsimusest kahvatanud nägu. Ja vaipa kohendavad pehmed käed, mu laubale sa surud kuivad huuled, kompressi paistes laugudele säed, mu sonimisi murelikult kuuled. Kui idas ahetama hakkab koit, jääd suigatama lausa püstijalu. Nüüd taipan: hoolitsus on hinge toit, usk sinu abisse mult võttis valu. Ja kõigis möödund murepäevis, ema, su vastupidavust pean imetlema.