Nagu teose esimeses (ilm. 1935), nii on ka selle käesolevas trükis kõik kirjutistes esitatud esemed ja nähtused võetud loodusest vahetu tähelduse teel. Aastaid kodumaa radadel, maal ning vetel ringi rännates olen püüdnud kohapeal märkmikku kanda kõik muljed tajutud loodusesemeist ja looduse toimest koos neid tajusid saatvate tunnete ja mõtetega. Selliste märkmete alusel olengi koostanud kaäesolevas teoses esinevad kirjeldused kodumaa maastikest. Need kirjeldused pole mitte mõeldud maastike ja nende osiste rangelt teaduslike fotodena, vaid piltidena, elamustena, milles oleks hinge ja südant. Käesolevate kirjutiste eesmärgiks on õhutada lugejais huvi ja armastust esteetilise loodusevaatluse vastu.

«Eesti looduse kannatuse aastad» on ühe põlvkonna manifest Eesti metsale. Loodan, et nii süngetes toonides ei ole enam tulevikus vaja Eesti loodusest kirjutada. Eestis on rikkumata metsi alles 2%, rikkumata soid umbes 5%. XX sajand hävitas Eesti looduse. Mis põhjustas sellise katastroofi, mida me praegu rahvana sügavalt läbi elame? Eestlasi iseloomustab teiste XX sajandil peetud sõdade kõrval kolm isemoodi sõda: soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. Need ütlevad ilmselt midagi olulist ka eestlaste ilmavaate ja elutunnetuse kohta. Lisaks oleme vähem kui saja aasta jooksul kaotanud (või kohe kaotamas) kolm eestlasi maarahvaks vorminud identiteeti: rannarahva, talurahva ja metsarahva oma. See raamat on läänemeresoomlase viimane karje uue maailmakorra künnisel. Minu meelest peaksime tegema kahte asja – säilitama indiaanlase väärikuse ja minema oma kavatsustes lõpuni. Mis kavatsused need täpsemalt on, sellele küsimusele otsime raamatus vastust.

Seda raamatut ajendas kokku panema kaks asjaolu. Esimene neist oli see, et tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Mõtleme selle all ta kirjeldamist standardiseeritud statistiliste parameetritega. Teine asjaolu on tõsiasi, et elame oma naabrite lätlastega koos maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud maailmas võrdlemisi esirinnas, kultuuri järjepidevus ajaloo heitlikkusest tulenevalt aga mõnevõrra katkendlik. Niisiis pani meid tööle ennekõike huvi, mida toetas kohustus eelkäijate ees. Raamat tornaadodest on väga kollektiivne looming, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 1745–2015.

"Sõda käis kahe sipelgamaleva vahel. Pealetungil olid läikivad kärtspunased, kaitsepositsioonil aga süsimustad. Ma oleksin võinud sellest vaatemängust kergesti ilma jääda, poleks mulle kord varem silma hakanud üks õige iseäralik..."