Holarktika ehk nabamaad ja meri põhjapooluse ümber on omaette biogeograafiline ja ökoloogiline üksus, kus tasakaalu rikkumine on märksa ohtlikum kui parasvöötmes. Kas meie teadmised Kaug-Põhja loodusest on piisavad, et ökoloogilist tasakaalu rikkumata targalt hõivata sealseid rikkusi? Sellele küsimusele vastust otsides tutvume põhjalooduse pärisasukate – jääkarude, -rebaste, morskade ja põhjapõtrade eluoluga, õpime tundma Arktika linde ja elu linnumägedel, kõneleme loomariigi kaitsest ja põhjalooduse kargest ilust. See raamat valmis rännakuil Severnaja Zemljale, Franz Josephi maale, Taimõri ja Wrangeli saarele aastail 1974...1983. Rikkalikult illustreeritud raamat on huvitavaks lugemisvaraks kõigile loodusehuvilistele.

Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

Raamat kirjeldab põllumajanduses kasutatavate kemikaalide hukutavat mõju ökosüsteemidele. Peamise tähelepanu all on pestitsiidide ja eriti DDT toime. Raamatul on olnud erakordselt suur ülemaailmne mõju, see oli üks laialdase keskkonnakaitse kujunemise võtmetekste.